Nii nagu aastaajad korduvad, jõuab sügis igal aastal kohale uute, kuid siiski samade värvingutega, tuttavas rüüs, on ka muusikas nii, et vana, familiaarne, kerkib jälle moekaks. Võtame näiteks bossa nova — Brasiiliast pärit nõtke rütmiga, kirglik, kuid siiski melanhoolne muusika. Läänes tegi bossa populaarseks Stan Getz, saksofonist extraordinaire. Vaevalt on kedagi teatud vanuses, kes ei tunneks kohe ära Antonio Carlos Jobimi helindi „Garota de Ipanema“ viisi, ei teaks, et see on Astrud Gilberto, kes maheda sensuaalsusega laulab Ipanema tüdrukust, ei teaks, et Getz sosistab taamal saksofoni kaudu kõrvu, nukralt, südamesoppe silitades, härduslikult haaravalt silitades tundekeeli.
Selline on ka sügis — üheti nukker aastaaeg, melanhooliat esile kutsuv, teisiti tuules lendlevate lehtede seltsi tantsima kutsumas, rabalaugastele, kus kiiskavad jõhvikad, nõmmedel, männikutes, paludes, kus punetavad valminud pohlad. Bossa nova on nagu loodud oktoobrikuiseks introspektsiooniks, selle mängimiseks on sobivaim kas klarnet või saksofon.
Eestis avastas klarnetist Aleksander Rjabov Getzi ja Gilberto kaudu muusika, seda tänu sellele, kui ta esmakordselt välismaale pääses. Oli ju Raudne Eesriie kindlalt ees, takistas nii biitleid kui bossat jõudmast proletariaadi kõrvu. Lubatud oli aga estraadimuusika, kerge jazz, ja sinna sai bossat põimida. Marju Kuut ja Uno Loop omakorda, olles eesti suurimad menumuusika staarid, olid loodud Rjabovi leiu tutvustajateks.
70-ndate keskpaigas oli võimalik tutvuda tollase eesti menumuusikaga, kodumaalt toodud kassettidelt. On ikka alles kulunud Marju Kuudi ja Uno Loobi helilindid, kuid seal ei leidu materjali, mis leidub käesoleval salvestusel. Huvi tõusis — kuna, ausalt öeldes, suurim osa Kuudi/Loobi materjalist neil helilintidel oli sahhariinne, siirupine, schlagzahnest tilkuv nn „liftimuusika“ ehk muzak. Kuid — meeldiv leid, sest bossat schmaltzida on raske.
Peale Rjabovi soleerib siin mitmes palas Tiit Paulus, on ju kitarr ka oluline osa bossa soundist. 16 palast, mida paeluvalt esitatu on ühte korratud — Juhan Saare tekstile Uno Naissoo viisil polaadi nimipalal. Marju Kuut laulab avanumbrina, plaat lõpeb instrumentaalversiooniga. Vahele on tikitud mitmeid Jobimi loodud viise, Cole Porterit, Naissood, teised heliloojad on paraku võõrad. Uno Loop on siin heas vormis, „Kui saab suvest talv“ on sobiva mõtlikkusega esitatud, vältides võltspaatost. Ka muu rütmi mõju on siin tunda, Kuut soovitab särevalt — „Sa tantsi sambat“. Rjabovi klarnetimängu saab õigustatult Getziga võrrelda. Meenub juhtum umbes 10 aasta eest, kui sai siin autos sõidutatud värskelt Eestist Kanadasse asunud noori. Automakist panin selle klassikaks kujunenud, kuulsa Getzi/Gilberto mängima. Reageeriti umbes nii, et sellist läägust oli eesti raadios liialt tihti kuulda. Ju puudus peenetundeline maitse, teistele näiteks sel ajal Eestis moes olev eurotümps sugugi ei istu.
Usun, kui need, nüüdseks pea keskealised Toronto elanikud kuuleks värsket CD’d, pühendusega „with respect to Stan Getz“, muudaks nad meelt, ehk otsiks isegi välja muud Getzi klassikat — (näit. „Jazz Samba“ Charlie Byrdiga), tunnistaks seda panust, mida brasiillased andsid dzhäzzimaailmale 40 aasta eest, mis täna on jälle moes. Või nagu bukletist loeme — autor tundmata, aga oskab suurepäraselt kokku võtta seda plaati — miks see nii on: „Siin on ühe meeldiva tundenivoo tõelise tunnetuse meisterlikkust, on nii ühe minevikukillu hõngu kui üle aegade kanduvat musitseerimist.“
Sügiseks sobiv mahe, melanhoolne, kuid sugugi mitte kurbnukker plaat väärib igati mitmekordset kuulamist.