Perekondlikud põhjused viisid mind sügiseks jäetud viimasel puhkusenädalal Eestisse, seda kaheksa aasta järel. Arvasin ikka, et olen kodumaa elu ja sündmustega hästi kursis (loen ju iga päev lehti ja kuulan ka raadiot), ent leidsin eest ahhetamapanevalt muutunud sünnimaa.

Ärgu lugeja nüüd kartku, et hakkan teda tüütama oma reisi täpse kirjeldusega. Püüaksin pigem visandada mingi üldpildi ja lükiksin sellesse mosaiigikildudena mõningaid tähelepanekuid, üllatavaid detaile ja eredamaid muljeid. Mu veendumus, et Eesti asjade üle otsustamiseks (ja eriti seal toimuva kritiseerimiseks) tuleb kasvõi lühiajaliselt kohapeal viibida, sai veelkordse kinnituse.

Eurovalmis Eesti

Nägin ühes raamatupoes Euroopa kaarti, millel olid kollase värviga tähistatud kõik Euroopa Liidu (EL) praegused ja tulevased liikmesriigid. Tohutu territoorium põhjast lõunasse. Kui nüüd Eesti oleks otsustanud äsjasel rahvahääletusel ELiga mitte ühineda, kuivõrd totralt oleks see isegi maakaardil välja paistnud! Imepisike enklaav oleks ehk küll tõestanud meie sirgeseljalisust ja jonni, aga veeretanud Eesti arenguteele ettearvamatuid takistusi ja probleeme.

Sõites Tallinnast mööda Peterburi maanteed ida poole, hakkasid pidevalt silma tablood, millel oli märgitud, et tee või mõne muu objekti ehitust on rahastanud EL. Kust oleks meie nooruke taasiseseisvunud riik leidnud sellisteks hiigelprojektideks raha? Aga ELi rahakotist pudeneb kroone paljudeks teistekski ettevõtmisteks, muuhulgas endise Oru lossi imekauni pargi korrastamiseks.

Eesti põllumehed loodavad ELile. Hiljuti mitmeid piirkondi tabanud paduvihmad hävitasid saagi, paljud alad on siiani vee all. Põllumajandusministeeriumi ametnikud laiutavad käsi — kasin riigieelarve ei võimalda talupidajate abistamist. Nii loodetaksegi ELi fondidele.

Sageli on kurdetud ülirangete euronõuete üle. Aga mina vaatasin imetlusega telepilti Kuressaare gümnaasiumi uhiuuest sööklast, mis on ehitatud just uutele eeskirjadele vastavalt. Selle ülimalt kaasaegne kujundus ja lausa steriilne puhtus teeksid au igale peenemale restoranilegi, rääkimata rikkalikust menüüst. Õpilased tõstsid taldrikule tervislikke peedi- ja porgandisalati kuhilaid. Tuli meelde oma kooliaegne söökla, kust vaheaegadel oli võimalik hankida vaid rasvas küpsetatud kahtlase väärtusega pirukaid ja imalat pooljahtunud teed.

Viisakad, mitmeid keeli valdavad müüjad kauplustes üllatasid samuti, aga eriti rikkalik kaubavalik ja kvaliteet. Ehkki kodumaiste tööstuskaupade hulk on suhteliselt tagasihoidlik, on eestimaiseid toidukaupu saadaval ennenägematul hulgal. Liha-, piima- ja pagaritooted on klass omaette. Pole mingit kahtlust — oma suurepäraste maitseomaduste tõttu leiavad need tee ELi turgudele. Hõimurahvas Soomest on sellest ammu aru saanud.

Ringi liikudes jäi mulje, et Eesti on innukalt valmis ühinema euroliiduga. Kõik, kellega kohtusime, kinnitasid, et hiljutisel rahvahääletusel ütlesid nad „jah“ Euroopa Liidule. Nad teavad seejuures hästi, et osa suveräänsusest tuleb loovutada ELi altarile. Raadio- ja telesaadetes ragistasid võimu- ja opositsioonipoliitikud küll mõõku, kuid olid samuti ühel meelel selles, et Euroopa Liit ja Nõukogude Liit on kaks täiesti erinevat nähtust.

Vaid üks näide. Viimased uudised kodumaalt räägivad sellest, et Eesti ei kavatse sugugi alandlikult alla kirjutada uuele ELi põhiseaduse lepingule, vaid avaldab julgelt mitmes küsimuses oma eriarvamusi. Muidugi olnuks selline isepäisus mõeldamatu punaimpeeriumis.

Tallinna ilu ja võlu

Mainekad välismaised väljaanded ei väsi imetlemast Tallinna lummavat, isegi salapärast ilu. Keskaegsed võlvialused ja munakividega sillutatud kitsad tänavad pälvivad ühtelugu vaimustatud hüüatusi, ja seda muidugi põhjendatult. Järjest muutuv ja uuenev Eesti pealinn meelitab ligi nii turiste kui ärimehi. Einestades Olümpia hotelli võõrapärase nimetusega „Café Boulevard’is“ tundsin end üpris koduselt (nagu Torontos), sest kõrv eristas seal paljusid tuntud ja ka tundmatuid võõrkeeli.

Enne 1980.a. Moskva olümpiamänge, mille purjeregatt toimus Tallinnas, oli palju juttu sellest, et vanalinna keldrid ja kangialused tuleks korda teha ja kaupluste-ateljeedena kasutusele võtta. Siis jäi see kõik fantaasiavalda ning piirduti vaid luitunud ja pool lagunenud hoonete ülevõõpamisega. Rõõmu pakkus silmale muidugi ka see, kuid vaid üürikeseks ajaks, sest vene päritoluga värv koorus seintelt üsna pea maha.

Küllap vist hirmust Ülemiste vanakese muistse kurjakuulutava ähvarduse ees ehitab Tallinn hoogsalt ka täna. Vanad eestiaegsed majad riietatakse sootuks uude kuube — neis saavad moodsad ja pilkuhaaravad korterimajad; veneaegsetest üksluistest ja äravahetamiseni sarnasetest korteritest valmivad euroremondi tulemusena originaalsed eluruumid. Kerkivad muidugi ka täiesti uued ja luksuslikud majad.

Tollane unistus on nüüd täitunud — kui hoolega on iga nurk ja keldrike vanalinnas ära kasutatud; mõnda kohta saab siseneda vaid kummargil. Käsitööhuvilisena sõrmitsesin ja silmitsesin haapsalu salle; keerulise mustriga muhu kampsuneid, tikitud linikuid ja pluuse. Armas kadakalõhn tervitas pea igas väikeses suveniiripoes. Mu vaimustus jahtus mõnevõrra, kui kuulsin, et suurem osa nendest poekestest kuulub vene ärimeestele ja et kaunid linased linikud-linad valmivad koguni Venemaal. Märkasin ka, et palju oli seal ametis vene rahvusest müüjaid, aga nemadki olid kõik sõbralikud, rääkisid püüdlikult eesti keelt ja näisid oma eluga rahul olevat. Pole halba ilma heata — minu meelest on see parim näide venelaste lõimumisest eesti ühiskonda.

Ja need Tallinna kohvikud! Varahommikul küpsetatud soe õunasai ja tassike kanget kohvi virgutasid ajavahega võitlevat reisijat tiheda päevakavaga toime tulema.

Unustamatu ja isegi pühalik oli kuulata päikesetõusu ajal kõlanud Eesti hümni ja vaadata sinimustvalge tõusmist Pika Hermanni torni.

Märkmed: