Millegipärast olen arvanud, et eesti keel teeb kodumaal vähikäiku ja et see on anglitsismide või russitsismidega risustatud. Kohapeal ei jäänud küll sellist muljet. Ilmselt on see peamiselt kirjutava pressi ja reklaamimaailma probleem. Imestasin, kuivõrd korrektselt ja meeldivalt oskasid end väljendada päris pisikesed lapsedki.
On rõõmustav nentida, et raamatuid ostetakse ja hinnatakse kõrgelt, kuigi need on keskmise eestlase (ja ka väliseestlase) jaoks väga kallid. Paljukurdetud lasteraamatute üllitamise vähikäik ei näi paika pidavat, sest lettidel oli näha hulgaliselt rõõmsailmelisi lastele mõeldud algupärandeid ja tõlkeid. Kuid needki on kallid, ja sellest on kahju. Mõnevõrra leevendab olukorda hästi väljaarendatud raamatukogude võrk. Tallinna kesklinnas mõjub imposantsena ja majesteetlikult dolomiidist Rahvusraamatukogu hoone, mis peale laenutamise ja kohapeal lugemise võimaldamise kannab kultuuritempli rolli, olles paljude mõttetalgute, kontsertide ja näituste toimumise kohaks. Ka raamatukauplused korraldavad uudisteoste tutvustamisi, mis pakutava kirjanduse virr-varris on kahtlemata äärmiselt asjakohane ja vajalik ettevõtmine.
Suurt vaimustust tekitas keele- ja grammatikaraamatute laialdane valik. Kui palju on saadaval sõnastikke! Raamatupoed olid üldse üheks peamiseks huviobjektiks ja ka kiusatuseks. Ühes keldriruumis leidsime õdusa poekese, mis pakkus rohkesti uuemat ja vanemat lugemisvara. Sealt saime osta isegi ingliskeelse perekonnateemalise raamatu, mida siit pole õnnestunud saada; oli kõikvõimalike eestiaegsete ajakirjade numbreid, rikkalikus valikus kirjandusklasssikat, lasteraamatuid, teadusteoseid, rariteete ja isegi noote. Mida ma ka iial ei küsinud, sõbralik müüja leidis arvutist kohe otsitu üles ja juhatas lahkesti vastava riiuli juurde.
Televisiooni- ja raadiodiktorite keel oli rikas ja nauditav ning vähemalt minu jaoks küll õpetlik. Hommikune saade „Terevisioon“ meenutas mõneti „Good morning, America't“, aga oli sellest kuidagi lihtsam ja loomulikum. Saateis ülesastunud kasutasid uuemaid algupäraseid sõnu vabalt ja enesestmõistetavalt. Juba emakeele taseme säilitamiseks ja arendamiseks on kasulik ja soovitav Eestis käia. Kodumaal viibides tundsin pigem piinlikkust oma eesti keele pärast, kuhu märkamatult lipsavad sisse suupärased anglitsismid, ja nii püüdsin hoolega iga oma sõna ja lauset kontrollida.
Tõrvatilgana sellesse meepotti poetaksin siiski mõtlemapaneva fakti, et eesti keele ja kirjanduse õpetamisele pühendatakse märksa vähem tunde kui okupatsiooniajal. Olukorda põhjendatakse möödapääsmatu vajadusega õpetada lastele mitmeid kaasaegseid ja uusi aineid; muidugi ei saa ka niigi pingelise koolipäeva pikkust lõpmatult venitada. Haridusametnikud peaksid siin ilmselt leidma mingi kompromissi.
Väliseestlasest kodueestlaseks
Mulle meeldis üks üle-eelmise lehe juhtkirjale lisatud kommentaar, milles nenditakse, et tegelikult on Eestisse elama asunud hulk eesti päritoluga noori: „(Kahjuks) paljud kodueestlased seda ei tea, sest tulijad sulavad märkamatult sisse. Teisest rahvusest (ja rassist) inimesed paistavd lihtsalt rohkem välja.“
See loomuliku sulandumise protsess on ju suurepärane! Nooruke ja veetlev Järvi Raudsepp esineb sel hooajal „Estonia“ teatris; dr. Andres Kasekamp õpetab ja harib eestlasi (aga ka teisi eurooplasi) erilise pieteeditundega, olles omandanud suure autoriteedi ja pälvinud tunnustust oma tänuväärse töö eest; arhitekt Henno Sillaste liigub süstikuna Eesti ja Kanada vahet, suutes väga palju ära teha mõlemal pool; tema tütar Kyllike nõustab Eesti peaministrit välispoliitilistes küsimustes jne., jne. Kas need (ja paljud teised) väliseestlased on kompleksivabamad ja kergemini võimelised kohanduma tänase Eestiga kui mitmed nimekad pagulaseestlased 1990-ndate algul?
Mõned jagavad ka oma aastat, elades nii Eestis kui Kanadas. Millist tänuväärset tööd teeb näiteks Pärnumaalaste Seltsi esimees Erich Roodus, kes vahendab siinsetele eestlastele kodumaist kultuuri. Imetlust äratab Eesti Kaitseväe peakaplani kol. Tõnis Nõmmiku tegevus, kes nimetab end endiseks väliseestlaseks, kuid kes sageli viibib ka Torontos. Ei pruugi arvata, et ta piirdub üksnes oma valdkonnaga, s.o. kaplanite väljaõppega. Kol. Nõmmik teab kõike Eesti Kaitseväesse puutuvat. Tõesti huvitav oli kuulda tema mõtteid sel teemal. Aga see on juba omaette teema.
Meil oli võimalus veeta paar päeva koos Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku pastori dr. Allan Lauri ja tema perega. Perek. Lauril on imeilus kodu Viimsi poolsaarel. Nende kaks last on sirgunud üles Eestis ja neil pole mingit kavatsust sealt lahkuda. Pastor Allan Laur on rajanud üle Eesti hulga kogudusi. Tallinnas, Mardi tänaval asuv kaasaegne, maitsekas ja hästi sisustatud keskus pakub ruume ja tegevusvõimalusi lastele, noortele ja vanadele, isegi kurtidele. Plaanis on uue kirikuhoone rajamine keskuse vahetusse lähedusse.
Pastor Laur peab Eesti suuremateks probleemideks alkoholismi, aborte, prostitutsiooni ja narkomaaniat. Oma elukutse tõttu on tal palju kokkupuutumist nende probleemidega maadlevate õnnetute inimestega ning ta püüab neid aidata niipalju kui võimalik. Kuid samad hädad on iseloomulikud ka enamusele lääneriikidele. Kanadaski otsitakse neile lahendust.
Oli üsna paradoksaalne, et Rael ja Allan Laur tutvustasid meile oma kodu ümbrust. Ehkki elasime Tallinnas, polnud meil kunagi võimalust seda kaunist paika külastada, sest tegemist oli piiritsooniga, kuhu sai siseneda vaid eriloaga. Ja nüüd on seal välja kujunemas Tallinna üks ilusamaid ja uhkemaid elurajoone. Tõesti, Eesti on kapitaalselt muutunud!
•
Mu muljetepaun on märksa rikkalikum, kui eelpoolöeldust võiks järeldada. Omaette teemaks võiks näiteks olla hästi funktsioneeriv ühiskondlik transport ja meeldiv reis Tartu Ekspressi nimelise rongi 1. klassi vagunis (reisimismoodus, mida kõigile võib soojalt soovitada).
Ilusad, hästi korrastatud Vabadussõja ja muud ausambad äratasid tähelepanu. Tartu kalmistul, oma vanemate haudade lähedal nägin lihtsat ja mõjuvat mälestussammast neile, kes hukkusid II maailmasõja päevil punaokupatsiooni hirmutegude tõttu. Eestlased mäletavad ja austavad oma kangelasi.
35 aastat tagasi, pulmapäeval koduõue istutatud tamm on kasvanud suureks, kaharaks puuks. Ta juured on just nii sügavalt kodumullas, kui sealne paene pinnas lubab. Arvan, et seda puud peaks tihedamini vaatamas käima.
