Kuremamma ja kurepapa oma pesal.
Foto: P. Järvelaid
Foto: P. Järvelaid
Meie kaaslaseks on ka kurepere, kes igal kevadel tuleb meie õuele, et elektriposti otsas asuvas pesas oma pojad üles kasvatada. Kurepere jälgib kõrgelt posti otsast meie toimetamisi, laskmata end eriti segada meie sagimisest. Meie jälgime omakorda vahel neid, püüdes mitte häirida nende pereelu. Nii me siis suve läbi koos tegutseme. Meie kurepere on tubli, enamasti jõuavad nad suvega üles kasvatada kaks poega. Ka sel suvel kasvasid meie õuel suureks kaks toredat noort kurge.
Kui meie lastele varem ikka räägiti, et lapsi toovad kured, siis tänasele internetipõlvkonnale muidugi enam kurejuttu ajada ei saa. Kuid nii mõnelegi perele, kel on kooselu sujumisega probleeme, tasuks vaadata kurepaari elu läbi suve, siis saaks ehk mõnigi asi selgemaks. Kureema teab saladust, kuidas hoida kurepapat terve suve aktiivselt tegutsemas, nii et ta tooks midagi pidevalt pesasse. Ja kuremamma ei jäta kunagi oma kaasat selle eest hellitamata.
Kurepapale need hellitused meeldivad, ta on perekeskne tüüp ja tahab pere heaks pidevalt midagi teha. Kuid kurepapal on muidugi ka pidevalt väike mure, sest eriti suve teisel poolel, kui pesad juba ilusasti üles ehitatud, tulevad peret seni veel mitteleidnud isased ja püüavad pesal olevaid emakurgesid endale naiseks meelitada. Siis läheb tõsiseks võitluseks, et selgeks teha, kes siin peremees on.
Me võime inimestena olla küll uhked selle üle, mida me oskame paremini ja rohkem teha kui kured, kuid ometi võiksime nende ja oma elust nii mõndagi ühist leida või isegi midagi kasulikku õppida.
Kui mõned nädalad tagasi jälle maal olin, oli meie kurepere pesalt kadunud, sest noorte kurgede tiivaharjutused vajasid vist kaugemaid lennuretki. Naabrimees ütles ka, et kured on selleks aastaks läinud. Eks meenus siis meile mõlemale naabrimehega see koolis õpetatud salmike, et „kured läinud, kurjad ilmad“. Imelik salmike, sest paljud inimesed maailmas on meile tegelikult kadedad, et meil neli nii ilusat ja omapärast aastaaega on. Kuid kui päris aus olla, siis ega see vihmane-lörtsine ja pime aeg just kõige kergem tervisele ole. Siis ootame lootusrikkalt kevadet, mil on rohkem valgust ja ilmad soojemad.
Kuid eelmisel nädalavahetusel juhtus midagi erilist, mis pani mind mõtlema. Seisime abikaasaga taluõuel, kui kuulsime järsku kurgede häälitsusi. 13 kurge tiirutas aeglaselt meie väikese küla kohal. Mõtlesime, et kured näitasid oma poegadele veel kord enne lõunasse lendu kodu, kus nad olid suve jooksul üles kasvanud ja kuhu neil tuleb kevadel tagasi tulla. Teinud need aeglased tiirud koduküla kohal, võtsid kured kindla sihi, ja läinud nad olidki, nüüd vist tõesti kevadeni.
Tänapäeval, kui paljud noored lähevad kodunt kaugele maailma tööd ja õnne otsima, oleks tore, kui nemadkivaataksid kurgede kombel enne pikale teele asumist korraks kodule, kuhu tulla jälle tagasi. Vaadates kurgesid meenus mulle lugu, mida kuulsin hiljuti meie kunagise uhkuse allveelaeva Kalev komandöri Verner Puuranna (1904-1983) pojalt. Kui nad 1944. a. perega Eestist pidid lahkuma, oli isa targa mehena Eesti-Läti piiril teinud veel peatuse ja võtnud sealt kodumaa mulda kaasa. Meiegi oleme nagu kured, tahame ikka kaugetelt ja soojadelt maadelt koju tagasi. Nii tahtis ka kapten Verner Puurand Austraalia kuumuses koju, vabasse Eestise. Paraku saatus talle seda õnne ei kinkinud. Ainuke, mida ta sai seal kaugel maal viimsele teele kaasa, oli kolm peotäit kunagi kodumaalt kaasa võetud isamaa mulda, mille poeg pani oma isale hauda kaasa. Miks ma kurgede loo ja meie mereväe ohvitseri loo siin kokku panin? Sest need kured, kellele mina oma koduõuelt lehvitasin, kasvasid üles samas külas, kuhu oli rajanud oma talu ka Verner Puurand, kelle sünnist sügise alguses möödub tänavu 105 aastat.
Isamaa-armastus algab tegelikult lihtsatest lugudest, mida peaksime oma lastele ja lastelastele jutustama ja millistele nende tähelepanu suunama. Kui noored kured igal sügisel koos oma vanematega jätavad nii rituaalselt oma koduga hüvasti, siis on ehk meilegi sügis mitte ainult üks huvitav ja toidulauda kattev aastaaeg, vaid ka uue kevade ootuse algus ...