Sügiskuldsed kunstnikud teenitud tänu nautimas. Vasakult: Armas Maiste, Indrek Laul, Kaili Maimets, Charles Kipper. Foto: E. Purje
Eesti Maja suur saal oli ehitud sügiseselt. Kaks vaasi kirevate vahtralehtedega kaunistas lavaserva. Nende taga laiutasid paljutõotavalt Eesti Maja mõlemad klaverid — uus Estonia ja vana Yamaha — seljad vastamisi ja kaaned avatud. Põhjaseina täitsid ahvatlevad väljapanekud vaikseks oksjoniks. Pidulikult kaetud lauad täitusid ootusäreva publikuga, kelledest paljud ei mallanud lauas istuda, vaid ruttasid väljapanekutega tutvuma. Selleks jagas aeg-ajalt ergutust Allan Liik, kes kogu õhtu vältel oli teadustajana vahendajaks korraldajate ja publiku vahel.
Kui kellaosutid olid nihkunud sinnamaale, et oli aeg alustada, palus teadustaja mikrofoni ette õpetaja Kalle Kadaka. Pärast südamlikku söögipalvet asusid agaralt tegutsema vilkad ettekandjad. Nüüd, kus kõik juba laudade ääres istet võtnud, võis rõõmuga konstateerida, et publik oli rohkearvuline. Maitsti kõike head-paremat ja toodi vajadust mööda baarist täiendust, kuid õhus hõljus rõõmus elevus, mis kinnitas, et parim on alles ees.
See parim ei lasknud end kaua oodata. Varsti teatas Allan Liik pidulikult, et kunstnikud on valmis andma omapoolset panust. Esimesena võisime kuulda mitmekülgset Armas Maistet, kes oma improvisatsioonidega meid varemgi on rõõmustanud. Pianisti enda kinnitusel ei olnud seegi õhtu erandiks. Kolme rahvaviisi motiivid ilmusid kuulajaskonna ette, hoolikalt rüütatud moodsasse riietusse. See oli nagu omamoodi peitemäng — dzhäss ja siiski mitte dzhäss, oleks nagu rahvalaul ja samas ei ole ka. Paras annus tänavapoisilikku ulakust, meeldivalt esteetilist vallatust.
Järgmisena tutvustati uue klaveri tootjat, kõrgelt hinnatud pianisti Indrek Laulu. Nagu viimane oma lühikeses sõnavõtus tähendas, jätkub Estonia klaveri edu üha suurema hooga. Neid on müüdud suurel hulgal. Hiljuti on sellest näidatud dokumentaalfilmi Portugali ja Moskva telesaadetes. Lähemal ajal edastab seda ka BBC.
Nüüd selgus ka kahe klaveri vajadus. Ettekandele tuli 2. ja 3. osa Beethoveni es-duur klaverikontserdist nr 5, op 73, läänemaailmas tuntud Emperor Concerto nime all. Solisti osa mängis Indrek Laul Estonia klaveril, kuna orkestripartituuri esitas Yamaha klaveril Armas Maiste. See kontsert oli Beethoveni viimane, loodud aastal 1809, kui helilooja oli juba peaaegu täielikult kurt. Selle julged meloodiad ja Beethovenile nii omane heroiline võimsus tulid selles omapärases esituses hiilgavalt esile ja kergitasid meie põhjamaiselt tagasihoidliku publiku spontaanselt jalule.
Vaheajal ergutati publikut uuesti oksjonilauda külastama, mida ka hoolega tehti. Kava jätkudes oli teadustajal varuks kohaliku keelepruugi kohaselt nii halba kui head uudist. Halva uudisena pidime kuulma, et leedu tenori Arunas Radtke ootamatu haigestumise tõttu jääb tema esinemine ära. Hea uudisena serveeriti aga asjaolu, et teda oli nõus asendama kohalik flötist Kaili Maimets Charles Kipperi klaverisaatel. Nad esitasid 1. osa Mozarti de-duur flöödikontserdist ja Saint-Saënsi „Romansi“. Neist kahest helindist viimane oli esitatud flöödikunstniku poolt erakordselt hingestatud sisseelamisega, mida pianist paindlikult ja delikaatse diskreetsusega toetas. Kui mõelda, et nad alles n-ö üheteistkümnendal tunnil olid valmis end kavasse lülitama ja suutsid esineda sellise kunstiküpsusega, siis peab neid küll nimetama õhtu päästeingliteks. Seda kinnitas ka publiku kauakestev aplaus.
Lõpunumber oli taas klaveriduo hooleks, keda nüüd juba humoorikalt tervitati nimega Armas Laul. Ettekandele tuli Gershwini „Rhapsody in Blue“, mida oleme harjunud kuulma klaveri ja orkestri esituses, kuid mis tegelikult on kirjutatud kahele klaverile. Selle ulatusliku moodsa helitöö ettekanne pani mõlema kunstniku võimed proovile, millest nad selgelt võitjatena väljusid. Ovatsioonid ei tahtnud vaibuda. Siinkohal ei ole vist liigne teha ka väike kummardus Vaado Sarapuule, kes seekord teostas valgusefektid „kaugjuhtimisega“, ise kohal viibimata. Tagaseinale olid projekteeritud Indrek Laulu väledad ja viimase pala puhul lausa temperamentsed sõrmed, mis võimaldas kõigil pianisti briljantset tehnikat jälgida.
Kui kõiki kunstnikke oli lilledega tänatud, palus teadustaja kõnepulti Eesti Maja esimehe Raivo Remmeli, kes omalt poolt avaldas tänu nii esinejaile, publikule kui korraldajaile, kelleks olid Eesti Maja Klaverikomitee liikmed. Erilist tänu pälvisid klaverifondi toetajad, kellede nimed (kõik, kes annetanud $500 või rohkem) lähevad autahvlile. Oksjon, mille korraldajaks Riina Klaas, oli suletud ja Epp Aruja teadustas võitjate nimed, kes nüüd võisid oma võidud sisse kasseerida. Tänu jagati ka loteriivõitude arvukaile annetajaile.
Nagu algul tähendatud, õnnestus õhtu igakülgselt ja nii korraldajad kui külalised võisid rahuldustundega koduteele asuda. Selliseid üritusi ootame kindlasti veel ja pole võimalik artiklit lõpetada sügava kummarduseta klaverikomiteele nende ennastsalgava panuse eest. Samaaegselt kerkivad üles mõningad mõtted, mida palun võtta mitte kriitikana, vaid heatahtliku soovitusena kõrvaltvaatajalt. Kas oleks mõeldav, et edaspidi hoitakse kontsert ja õhtusöök teineteisest lahus ning teostatakse vastupidises järjekorras? Muusikaline osa toimuks algul täielikult kontserdikorras ja odavama sissepääsuga. Soovijaile järgneks pidulik õhtusöök koos kunstnike ja korraldajatega teises ruumis. See teeks kvaliteetse muusika kättesaadavaks ka neile, kelle rahatasku kõhnem ja/või kes banketi õhkkonda liiga pidulikuks peavad. See kõrvaldaks kõigepealt tõsiselt muusikalt meelelahutusliku varjundi ja võimaldaks sellesse suhtuda suurema pieteeditundega. Ja ka kunstnikel oleks kindlasti mugavam lõõgastunult einetada pärast esinemist ja külalistega sundimatult vestelda.
Teine mõte on veidi kriitilisem, kuid kaugel pahatahtlikkusest. Muusikaajalooliste faktide esitamisel tuleks rangelt silmas pidada, et andmed on täpsed ja tõetruud. Beethoveni klaverikontsert, mida esitati, oli pühendatud ta muusikalisele patroonile ertshertsog Rudolfile Habsburgide dünastiast, mitte Napoleonile. Viimasele pühendas Beethoven küll oma viis aastat varem kirjutatud 3. sümfoonia Eroica, kuid kustutas pühenduse aasta hiljem nördinult, kui Napoleon end keisriks kroonida laskis või õigemini end ise kroonis. Beethoven jälestas imperaatoreid ja Emperor Concerto nimetus pärineb kirjastajalt, mitte heliloojalt.
