Saal oli tulvil ja rõõmsas ootusärevuses. Kahe varasema samalaadse ürituse muljed olid teinud oma töö. Peoperemehena oli seekord ametis Eesti Maja esimees Raivo Remmel, kes üsna täpselt ettenähtud ajal asus kõnepulti, tervitas külalisi ja andis sõna õpetaja Kalle Kadakale söögipalveks. Kohviku laiendatud personal asus viivitamatult tööle ja maitsvad soojad road ilmusid laudadele. Baar oli avatud ja sealt võis igaüks hankida oma soovi kohaselt suupärast toidulisa. Kõik kõrgemate meeltega nauditav jäi kannatlikult oma järge ootama.
Järg saabus. Muusikalise kavaga võis alata. Esimesena ilmus lavale pianist Indrek Laul, kellele kuuluva firma kaudu Estonia klaver hangiti. Nagu Raivo Remmel esinejat tutvustades tähendas, on Estonia klaver saanud erakordse tunnustuse osaliseks. Ameerikas perioodiliselt ilmuv The Piano Book on tõstnud ta maailma parimate hulka. Ka esindab Estonia klaverit nüüd Toronto tuntuim klaveriäri Robert Lowry’s Piano Experts, kelle esindaja viibis kohal. Töösturist pianist lisas sellele, et lähemal ajal tutvustatakse USA telesaadetes tema ettevõtet kui näidisfirmat. Teatas ühtlasi, et tal on valminud uus CD plaat Beethoveni muusikaga, mida soovijad võivad kohapeal omandada.
Indrek Laul esitas kolm pala Liszti loomingust. Chopinile pühendatud Consolation, helilooja lemmikpala Benediction ja lõpuks tuntuim ja armastatuim Liebestraum. Kõik esitati delikaatselt ja tugeva sisseelamisega. Ettekande nautimisele aitasid kaasa Vaado Sarapuu audiovisuaalsed efektid, mille kaudu oli võimalik jälgida tagaseinale projitseeritud pianisti saledate sõrmede tegevust. Veidi piinlik tunnistada, et sai käidud pianisti vaatamas, kuid kõrvade kaudu saadud naudingut see ei vähendanud. Esmaklassiline ettekanne, sobiv ja väärikas avatakt üritusele.
Kava esimese osa teise poole täitsid kohalikud kunstnikud: Rosemarie Lindau Asta Ballstadtiga klaveril. Rosemarie esitas kuus estraadilise ilmega laulu inglise, prantsuse ja eesti keeles. Ta oli hiilgavas vormis, koostöö saatjaga suurepärane. Siinkirjutajale jäi eriti hellana kõrvu kumisema „Mu südame kodukolle“ A. L. Weberi muusikalist Evita. Roosi (kellena sõbrad teda tunnevad) ja Asta vallutasid publiku ning tõestasid, et on prohveteid, kes ka omal maal võivad kuulsad olla.
Vaheajal oli kõigil võimalus teha veidi muusikat „isetegevuse korras“. Nimelt selgus, et meie ühiskonnas hästi tuntud Paavo Loosberg pühitses oma sünnipäeva, mis kutsus esile spontaanse „Ta elagu“ laulu. Raivo Remmel andis teada, et klaveri ostmiseks tehtud võlg, mida loodeti tasuda viie aasta jooksul, likvideeriti tänu lahkeile annetajaile vähem kui kahe aastaga. Suuremate annetajate ($500 või rohkem) nimed on jäädvustatud tänutahvlil, mille kavandajaks on Tiit Telmet, kelle looming oli ka õhtu kavalehe esikülg. Kaugemate solistide sõidukulude katmise eest pälvis tänu Erika ja Osvald Timmase fond, mille esindajad kohal viibisid.
Teist osa alustas külalissopran New Yorgist Kristi Roosmaa, keda klaveril saatis Charles Kipper. Kristi jätkas Roosi alustatud zhanri, n-ö võttis pulga üle nagu teatejooksus, kuid nooruslikult pulbitsevalt, broadwaylikus stiilis. Kahes palas ameerika muusikalidest pääses ta ülevoolav temperament säravalt mõjule, kulmineerudes Valgre sentimentaalses helindis „Muinaslugu muusikas“. Publik jälgis teda võlutult.
Vahepalaks andis Armas Maiste klaveri najal ülevaate dzhässmuusika arengust: tänaseks unustatud ragtime’ist edasi – blues, boogie-woogie, honky-tonk jne, kuni tänapäevase sümfoonilise dzhässini välja, seda kõike kujukate näidete varal. Elustas nii mõneski kuulajas tudengipõlve, millest Kristi oma taasilmumisega päästis.
Vahepeal miniseelikusse riietunud Kristi oli ilmselt eesriide kaitsvas varjus „akut laadinud“ ja pani nüüd kogutud energia võimsaks finaaliks mängu. Taas ameerika muusikalide paremik. Laulis, tantsis, koketeeris, kõike võrdse eduga. Ta hüppas isegi klaverile ja kõigutas seal oma saledaid sääri. Saalipoolne reaktsioon oli vastav.
Õnnestunud üritus oli jõudmas lõpule. Sõna sai klaverikomitee esimees Marlene Kuutan, kes kutsus lava ette teenitud tänu vastu võtma kõik esinejad ja mitmed suuremal või vähemal määral varjus tegutsenud abijõud. Riina Klaas oli dekoreerinud saali ning koos Epp Arujaga korraldanud vaikse oksjoni, mitmesugust asjatundlikku nõu ja abi olid andnud Enn ja Ivi Kiilaspea, toitlustamise eest hoolitsenud Ülle Veltmann ja audiovisuaalsete efektide eest Vaado Sarapuu. Kõigile jätkus korraldajate poolt lilli ja publikult sooja aplausi.
Ainus, mis veel edasi kestis, oli vaikne oksjon, millele paljud üksikisikud ja ettevõtted olid teinud annetusi. Ka nende panust kviteeriti tänuga.
Asuti koduteele rahuldustunde ja kindla lootusega südames, et selline üritus ei jää viimaseks. Õhtu oli hästi korda läinud. Kui midagi kritiseerida, siis kava kogupikkust. Tegu oli enam kui täismõõdulise kontserdiga, mida pärast rikkalikku õhtusööki on lihtsalt palju. Parimagagi ei tohi üle pakkuda. Ärgu võetagu neid sõnu etteheitena, vaid heatahtliku nõuandena.
