Marko Mihkelson
Senaator John McCaini suurepärane ja hingestatud kõne USA ja Venemaa suhetest juhatas eile varahommikul sisse ühepäevase konverentsi siin Washingtonis Johns Hopkinsi Ülikooli Transatlantiliste suhete keskuses. Lisaks McCainile olid transatlantilist konsensust Venemaa suunal otsimas näiteks NATO endine peasekretär Javier Solana, Ukraina eksvälisminister ja parlamendisaadik Boris Tarasjuk, USA endised saadikud NATO juures Kurt Volker ja Robert Hunter, kongressi vabariiklasest liige Mike Turner, Venemaa teleajakirjanik Vladimir Pozner, START leppe pealäbirääkija Rose Gottemoeller, president Obama Venemaa nõunik Michael McFaul ja teised. Mina rääkisin energiajulgeoleku paneelis.
Konverents oli kokkuvõtvalt päris õpetlik, näidates ära Läänes eksisteerivad erinevad lähenemised suhetele tänase Venemaaga. Mingist laiemast konsensusest on keeruline rääkida, mis iseensest pole ei üllatav ega ka eeldatav. Osati on reset-poliitika autoritel õigus, et täna on pingeid Venemaa ja Lääne suhetes vähem kui paari aasta eest. Samas võib küsida, nagu tegi senaator McCain, kas see on ikkagi reset-poliitika tulemus?
McCaini kõne andis konverentsile selge joone, mida täiendas ka lõunalauas kõnelenud Kongressi Esindajatekoja liige Mike Turner. Soovitan kõigile, kes tahavad lugeda soovmõtlemisest vaba, kainet ja selgroogset teksti Venemaa kohta, McCaini kõne üle vaadata. Tema peamine rõhuasetus oli väärtustel ning vaba maailma põhimõtete kaitsmisel. Seejuures ta rõhutas, et praegu testib Venemaa läänemaailma ühtsust oma naabruses, eriti Gruusias.
Konkreetsete ettepanekutena pakkus McCain, et USA peaks tarnima Gruusiale kaitseotstarbelist relvastust, kehtestama sissesõidukeelu Moskvas eeluurimisvanglas surnud advokaadi Sergei Magnitski piinajatele ja teistele inimõiguste rikkujatele, lõpetama kodanikuühiskonna edendamise sildi all toimuva koostöö Kremli ideoloogi Vladislav Surkoviga ning pöörduma tegelike kodanikuühenduste esindajate poole.
McCain rõhutas seejuures, et ta ei õhuta vastandumist Venemaaga. Viimast tuleb kaasata kõikjal, kus võimalik. Samas on aga lääneriikidel oluline ise tajuda, mis on meie põhimõtted ning mis on tegelikud eeldused kestvalt usalduslike suhete arendamisel Moskvaga.
Mina rääkisin energiakoostööd puudutavas paneelis. Rõhutasin alustuseks, et kõigil kolmel osapoolel (USA, EL ja Venemaa) on mõistagi väga erinevad lähtekohad energiaküsimustes. Kui USA (maailma number kaks energiatarbija ja number üks maagaaasi tootja) on teada kui tugeva energiapoliitikaga riik, kes on suuteline oma huve kaitsma globaalselt (sealhulgas ka näiteks Euroopa huve Lõuna-Kaukaasias), siis seevastu kunagi söe- ja teraseliidu põhjal tekkinud Euroopa Liit (energiaimpordist sõltuvana) on oma ühtse energiapoliitika algstaadiumis. Viimast ei toeta kuigi veenvalt ka ühise välis- ja julgeolekupoliitika liiga madal ühisnimetaja. Nabucco torujuhtme projekt ja Lõuna-Kaukaasia on siin parimaks näiteks.
Erinevalt Ameerika Ühendriikidest ja Euroopa Liidust on Venemaa autoritaarne ja õigusriigi põhimõtteid eirav Euroopa Nõukogu liikmesriik, kes on energiatarneid kasutanud pidevalt oma välispoliitilise tööriistana. Venemaa energiarelva on kõige enam tunnetada saanud naabrid (eriti Leedu). Ka täna maksab Saksamaa tarbija peaaegu kolmandiku võrra vähem Gazpromi gaasi eest kui näiteks Eesti või Bulgaaria tarbija.
Mainisin sarnaselt McCainile, et Venemaa kunagise edukaima naftakompanii omaniku Hodorkovski kohtuprotsess, mis saab lõpu tuleval nädalal, vaid kinnitab iseseisva kohtusüsteemi puudulikkust ning korruptsioonist läbipõimunud kitsa eliidi kõikvõimsust.
Samas rõhutasin, et maailma majanduse jätkusuutlikkuse kindlustamiseks on möödapääsmatu energiakoostöö kõigi kolme osapoole vahel. Venemaa võimalik liitumine Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (ehk 2012. aastal?) aitaks kaasa reeglitepõhise kaubandussuhte tugevdamisele. Majanduslik moderniseerimine pole võimalik ilma poliitilise moderniseerumise, korruptsiooni piiramise ning õigusriigi põhimõtete ausse seadmiseta. Viimaseks piisab ju väga vähesest - Venemaa põhiseaduse sätete austamisest.
Euroopa Liidul seisab aga ees väga oluline aasta, mil Ungari ja Poola peaksid ühenduse eesistujatena andma ühtse energiapoliitika kujundamisele värske tõuke. Puudutagu see siis olemasoleva seadusandluse (näiteks konkurentsi alal) paremat ellurakendamist, uute energiaühenduste rajamist või siis ka ühtse leppepoliitika väljatöötamist. Euroopa Liit vajaks ka komisjoni juurde iseseisvat regulaatorit, kes jälgiks ühenduse energiaturul toimuvat.
Samuti selgub tuleval aastal, millised on täpselt kildagaasi tootmise võimalused (eeskätt hind) Euroopas. Kildagaas on juba täna muutnud USA maailma juhtivaks gaasitootjaks ning näiteks Poolas olevad varud võivad tuua murrangu globaalsele gaasiturule. See võib muuta nii Nord Streami kui ka teised uued toruprojektid omanikele majanduslikult väga koormavateks.
Mainisin veel üht teemat, kus tegelikult põrkuvad kõigi kolme huvid - selleks on Arktika. Analüütikute hinnangul on Arktikas peidus umbes veerand maailma gaasi- ja naftavarudest. Kliima soojenemine ja jää sulamine on võimaldamas juurdepääsu nendele varudele, mistõttu on juba praegu alanud tõsine võidujooks oma positsioonide ja vastutusalade kindlustamisel.
(http://markomihkelson.blogspot... )
Suhetes Venemaaga vajab Lääs realismi
Arvamus
TRENDING
