Praegu tegeldakse ajakirjanduses suhkrutrahvi süüdlaste otsimisega. Valitsus otsib võimalusi trahvi maksmisest hoidumiseks või trahvi vähendamiseks.
Suhkrutrahvi olemus
Eestis oli mõned kuud enne EL-iga liitumist suhkur umbes kolm korda odavam kui euroliidus. On täiesti loomulik, et hinnatõusust teadvad ettevõtjad ja eraisikud ostsid odavat suhkrut tagavaraks.
Samuti on loomulik, et EL-i vanad liikmesriigid tahtsid kaitsta oma ettevõtjaid uute konkurentide eest, kes said enne liitumist hankida endale varuks odavat toorainet. Üks kaitsemeetmetest oligi suhkrutrahvi kehtestamine, mis pidi aitama vältida suhkru kokkuostmist.
Tahtsime Euroopa Liitu
Eesti kippus ise Euroopa Liitu ja meie poliitikute väitel ei olnud vanad liikmesmaad algul sellest sugugi vaimustatud. Niisugusel juhul tuli Eestil arvestada meile esitatavate tingimustega.
Läbirääkimisi peeti pikalt ning EL-i ja uute liikmesmaade seisukohad tehti nii lähedasteks kui võimalik. Tagantjärele targad ja kõrvaltvaatajad on leidnud, et liitumistingimused oleksid võinud olla oluliselt paremad. Kindlasti oleks midagi saanud teha teisiti, aga kas siis oleks lõpptulemus tulnud parem või halvem, seda on üsna võimatu öelda. Kuuldavasti on suhkrutrahvi ja muude trahvidega hädas peale Eesti teisedki uued liikmesmaad.
Tavaline poliitiline võitlus
Suhkrutrahv on lihtrahva jaoks tundlik teema ja oletatav trahvisumma – miljard krooni – on kindlasti suur raha. Kuna lähenemas on kohalike volikogude valimised ja erakonnad mõtlevad ka järgmistele Riigikogu valimistele, on suhkrutrahv paras teema erakondade vaheliseks võitluseks.
Eelmist valitsust, kuhu teatavasti kuulus ka kaks praegust koalitsioonierakonda, süüdistatakse selles, et midagi ei võetud ette suhkru kokkuostmise piiramiseks. Maksude kehtestamisega oleks saanud ju hinna kõrgeks ajada ja kokkuostmine oleks ära jäänud. Võib üsna kindlalt öelda, et suhkru hinda teadlikult tõstval valitsusel oleks üsna raske olnud võimule jääda. Tõenäoliselt oleks tekkinud äge protest – vaestelt inimestelt võetakse viimane võimalus enne EL-i minekut odavalt suhkrut osta.
Valitsust, kes suhkrutrahvi ära maksab, võidakse ka süüdistama hakata. On väidetud, et Res Publica põgeneski valitsusest suhkrutrahvi kartuses. Aga olgu valitsemas kes tahes, keegi ei taha raha mingi trahvi peale kulutada. Kui makstakse, siis järelikult ei ole teist võimalust.
Ajas kaugemale tagasi minnes süüdistatakse EL-iga läbirääkijaid ja sel ajal võimul olnud valitsusi – suhkrutrahvi ohust ei räägitud tõtt, et rahvas liitumisele vastu ei hääletaks. Nii jäi ära ka suhkrutrahvi hoiatav mõju.
Suhkrutrahvi osas on veel palju küsimärke. Eesti mainele EL-i silmis suhkrutrahv kindlasti kasuks ei tule. Samuti ei tule see kasuks poliitikute mainele rahva silmis.
Halb, kuid mitte katastroof
Kui suhkrut ei oleks kokku ostetud, ostetaks seda nüüd väikestes kogustes kallima raha eest. Võiks isegi selliselt arutleda, et see raha tuli niikuinii maksta – kas maksuna Eesti riigile või trahvina EL-ile. Eesti seisukohalt oleks esimene variant muidugi parem olnud. Paljudele suhkrut odavalt kokku ostnud inimestele on meeldivam teine variant – riigikassast minevat trahvi oma rahakotis otseselt ei tunnetata.
Eesti saab lähiaastatel EL-ilt küllalt suuri toetusi. Isegi nii palju, et seda raha ei suudeta ära kasutada ja EL peab jätma muist abi andmata. On täiesti võimalik, et Eesti ei peagi mingit trahvisummat üle kandma, vaid selle võrra vähendatakse toetusi. Niisugusel juhul on riigi majanduslikus olukorras seda trahvi üsna vähe märgata.
Elu läheb edasi vaatamata suhkrutrahvile. Suureks hädakisaks põhjust ei ole, järelemõtlemiseks küll. Parem muidugi, kui Eesti valitsus leiaks võimaluse trahvist pääseda või summa väikeseks kaubelda.
