Marko Mihkelson 20. mai 2012
Täna Chicagos algav NATO tippkohtumine näitab päris veenvalt, kui edukalt on Eesti suutnud alliansis kanda kinnitada. Juba ainuüksi see, et Eesti peaministrile on usaldatud ühe suurema diskussioonibloki sissejuhatamine, räägib sellest, kui oluliseks peetakse meie pühendumust investeerimaks nii enda kui kollektiivkaitse põhimõtetesse ja võimekustesse.
Kuid eks selles peegeldu ka Eesti ja tippkohtumise korraldajariigi – Ameerika Ühendriikide väga head suhted. Riigikogu väliskomisjoni hiljutine töövisiit USAsse kinnitas, et meie kahepoolsed riikidevahelised suhted on pidevalt mitmekesistumas. Seejuures on teemasid alates kaubavahetuse kasvust, küberkoostööst kuni juba aastaid hästi töötavate liitlassuheteni välja.
Viimati käis väliskomisjoni delegatsioon USAs visiidil 2008. aasta aprillis. Siis oli meie kohtumiste peamiseks küsimuseks kahepoolse viisavabaduse saavutamine. Tänaseks on 2008. aasta novembris käivitunud viisavaba reisimisvõimalus Ameerika Ühendriikidesse saanud meie kodanikele sama harjumuspäraseks kui piirideta Schemgeni süsteem Euroopas.
Läinud aastal tegi meie kaubavahetus Ühendriikidega läbi ajaloo suurima kasvu. Maht tõusis koguni 110 protsendi võrra ning USA edenes meie kaubanduspartnerite esikümnesse. Kindlasti mängis siin oma rolli Eesti Energia suurinvesteering, kuid samas nägid väliskomisjoni liikemd Silicon Valleys oma silmaga, kui innukalt on Eesti idufirmad rajamas teed Ühendriikide turule.
Minu arvates on just kahepoolse kaubavahetuse ja investeeringute teema täna tõsumas üheks oluliseks valdkonnaks, kus me ise peaksime rohkem panustama. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse esindaja Räniorus Andrus Viirg teeb tubli tööd, kuid Eesti tasandil peaks selles toeks olema senisest palju sisulisem taustsüsteem.
Valdkond, kus meil on mitmeid häid näiteid, kuid mis kindlasti vajaks veelgi suuremat tähelepanu – on teadus- ja arenduskoostöö. Kui meie ülikoolid soovivad tõepoolest rahvusvahelistumist, siis koostöö USA juhtivate teadusasutustega on möödapääsmatu. Paraku kogesime Stanfordi ülikoolis, et teinekord võib takistuseks osutuda meie poolt pelgalt bürokraatlik ülbus ja käegalöömine.
Silicon Valley on suurepäraseks kasvulavaks tõelistele talentidele. Ma arvan, et Eesti teeks targalt, kui lisaks talentide kojukutsumise programmile me võimaluste piires toetaks ning hooliks meie tublidest kodanikest, kes on otsinud läbilöögivõimalusi ka kodust kaugel. Tegelikult pole see üldse ju Eesti-USA suhete küsimus, vaid palju laiem teema. San Franciscosse tulevaks aastaks kavandatud üleilmset eestlaste kokkutulekut peaks seepärast käsitlema kui Eesti diasporaa ehk rahvuskaaslaste poliitika üht töövahendit, mitte aga kui ajale jalgu jäänud traditsiooni.
Silicon Valley ja Washingtoni kohtumistel koges väliskomisjoni delegatsioon korduvalt, kui hea mainega on Eesti tegevus e-valdkonnas. See teema jooksis punase niidina läbi pea kõikjalt, puudutades nii meie e-valitsemise kui mõistagi küberturvalisuse kogemusi. Ka siin on juba mitmeid algatusi, kus Eesti ja Ühendriigid on koos rakendamas oma ühispingutusi rahvusvahelisel tasandil. Ka siin peaksime mõtlema, kui hästi me oleme tänaseni suutnud pakendada oma e-asja ning mida võiks ehk paremini teha, et heale foonile veelgi paremini toimivat sisu juurde luua. Äkki oleks Eestil vaja hoopiski omaette IT-ministrit, kelle ülesanne oleks seda meie tuntumat kaubamärki maailmale paremal viisil ära ühendada.
Kokkuvõttes on Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhted läbi aastate pidevalt rikastunud, olles täna kindlasti ajaloo ühel parimal tasemel. See aga peaks meid üksnes sundima veelgi enamale aktiivsusele erinevatel teemadel, sest suhted USAga on täna ja tulevikus meie välispoliitika kesktelje lahutamatuks osaks.
(Marko Mihkelsoni blogist:
http://markomihkelson.blogspot... )
