Kõik toimus konspiratiivses õhkonnas, kuna Saksa väeosade staap oli Hiiumaal Käinas meie maja teisel korrusel. Peale põgenemist saime teada, et oma paanilisel lahkumisel põletasid sakslased maja maha, et hävitada dokumente ja muud, mis oleks langenud punaväe kätte.
Mu vanemad kohtlesid teisi sügava süütundega, et meie põgeneme ja püüame päästa oma elu, kuid palju armsaid inimesi, olevusi ja paiku peab paratamatult maha jääma. Vanaonu Jaan, Vabadussõja veteran, ütles külma rahuga: “Valmistuge põgenemiseks. Mingisugust kakspidi mõtlemist ei saa enam olla!”
Tulekumad paistsid Hiiumaale Tallinnast, Haapsalust ning Pärnu kohalt. Heltermaa-Emmaste peateel liikusid meie maja ees hirmunud mandriinimeste voorid, rutates sadamate ja randade poole.
Mu vanemad olid suutnud pakkida olulisi esemeid. Vanaema hobuse ja vankriga ning ema ja isa jalgratastega hakkasid Jausa ranna poole sõitma. Tagumiku alla topitud padjal istudes sõitsin ma isa jalgratta juhtraual, millest hoidsin kramplikult kinni. Kuna koerad tikkusid meiega kaasa tulema, pidi ema karme sõnu kasutama, et sundida neid vanatädi hoolde jääma.
Kuue-seitsme kilomeetri pärast jõudsime Jausa randa, kus väike purjekas oli peidetud padrikusse konfiskeerimise eest. Sissemonteeritud mootor oli sakslastelt varastatud. Meiega ühines sugulaste viieliikmeline pere. Kui asusime tormisel õhtul purjetama, võttis paat avamerel ohtralt vett peale. Hiidlase kaljas „Ado“ päästis meid hukust.
Vaatamata lekkimisele, tormile ja hädaohtlikele vintsutustele jõudsime septembri viimasel päeval Rootsi kuningriiki Dalarö randa. Sealt edasi viidi meid karantiinlaagrisse, mis asus ühe Stockholmi keskkooli võimlas.
Punavõimu tulekul minu kodualevisse hukati seal kohe paarkümmend elanikku. Ei suutnud kuidagi selliseid süngeid uudiseid tajuda ega taluda. Ent põgenikel jätkus siiski veel optimismi, lootes, et aasta pärast läheme koju tagasi — lääneriikide toel on valitsusohjad jälle eestlaste käes ja elu kulgeb maa pärisperemeeste tahtmist mööda...
Selline illusioon ei kestnud kaua. Kuulsime uue okupatsiooni jõhkrusest. Olime ise läbi elanud esimese punaokupatsiooni brutaalsusi 1941.a., näinud ja tajunud Moskva valet, piinamisi, ühishaudu, vangistamisi, küüditamisi — ilmsüütute ääretuid kannatusi.
Umbes 80.000 eestlast põgenes sõja-aastal l944 võõrvõimu ja repressioonide eest Läände. Selle tähistamiseks toimub pühapäeval, 3. oktoobril kell 14.00 Toronto Eesti Majas “Mälestusaktus 1944-2004”.
