Ülemaailmsed Eesti Päevad (ESTOd) on olnud pagulaseestlastele tippsündmuseks, kuhu koguneb rahvuskaaslasi igast maailma nurgast – pidutsema, tähtsaid küsimusi arutama ning säilitama oma keelt ja kultuuri väljaspool kodumaad. Neid päevi on peetud 1972. aastast alates iga nelja aasta järel. Viimasel, 2009. a Münsteris toimunud suhteliselt tagasihoidliku osalejaskonnaga ESTOl kerkis küsimus, kas üldse ja kus võiks järgmine ESTO toimuda.
Pärast 2-aastast mõttepausi jõudis Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) juhatus otsusele, et ESTOde korraldamine tuleks lõpetada, nagu selgub 20. septembri pressiteatest. Samas antakse teada, et ESTOde pidulik lõputseremoonia toimub 2013. a Lääneranniku Eesti Päevadel San Fransiscos. Kelle volitusel seda otsustati, jääb selgusetuks. Pressiteates on ebamäärane vihje, nagu põhineks see organisatsiooni liikmesmaade seisukohtadel. Eestlaste Kesknõukogu Kanadas on selles küsimuses igatahes vastupidisel arvamusel, soovitades ÜEKNil oma seisukoht tühistada ning panna küsimus hääletusele järgmisel aastal toimuval peakoosolekul (vt. EE#39, 30.09.11).
ÜEKNi põhikirja kolmanda osa alapunktis „d“ sätestatakse, et organisatsiooni eesmärgiks on „arendada rahvuslikku kuuluvustunnet ja seltskondlikku koostööd ning püüda säilitada traditsioonilisi ja kultuurseid väärtusi kõikide eestlaste seas kes viibivad väljaspool Eesti Vabariiki“. Ka Eesti Rahvuskaaslaste Programmi eesmärk on toetada eestluse säilitamist ja arendamist väljaspool Eestit. Programmi lähtealuseks on EV põhiseadus; selle koordineerimise ja rakendamise eest vastutab nõukogu, mille üheks liikmeks on ka Haridus- ja teadusministeeriumi nõunik, ÜEKNi esindaja Eestis Aho Rebas. Et ESTOd pakuvad ülalmainitud eesmärkide teostamiseks ideaalse võimaluse, miks siis nendest loobuda?
Mõistagi on ESTOde nägu aastatega muutunud. Pole enam vaja võidelda Eesti vabanemise eest. Osalejate ja ürituste arv on esialgsega võrreldes vähenenud. Aga ikka on ju neid, kes peavad ESTO-traditsiooni kalliks, sest sellel on olnud oluline osa ulgueestlaste ajaloos. Me imetleme väliseesti organisatsioonide teotahtelisust ja jätkusuutlikkust. Suurem osa neist tegutseb ridade hõrenemisest hoolimata vapralt edasi, korraldades oma traditsioonilisi üritusi. Põgenikud on sitke rahvas, niisama kergesti nad alla ei anna.
Aho Rebas kinnitas 29. sept Postimehes ootamatult, et ESTO päevad ei pruugi siiski lõppeda. Tema sõnul ei sea ÜEKN mingisuguseid piiranguid (kuidas ta saakski?!) – kel soovi, võib asja uuesti vedama hakata.
Ehkki ESTOde algataja Robert Kreem andis 1996. a ESTO lipu üle Eesti Rahva Muuseumile, lehvis see Münsteri ESTO-l. Loodetavasti heisatakse see ka San Fransiscos, millega hajutatakse lõplikult sünged pilved ESTO taevast.
Sünged pilved ESTO-taevast hajumas?
Arvamus
TRENDING
