USA president Barack Obama kutsus septembris kokku nn superkomitee, mis pidi leidma parteiülese lahenduse USAd räsivale võlakriisile. Esindajatekoja ja senati vabariiklastest ning demokraatidest koosnev 12-liikmeline superkomitee (ametliku nimega Joint Committee on Deficit Reduction) pidi 23. novembriks välja töötama plaani, mis võimaldanuks järgmise 10 a jooksul kärpida eelarvet $1,3 triljonit. Esmaspäeval selgus, et komitee ei suutnud saavutada kokkulepet $15-triljonilise riigivõla ohjeldamises. Komiteesse kuulunud kuus demokraati ja kuus vabariiklast esindajatekojast ja senatist teatasid, et ei suutnud milleski kokku leppida. Täielik fiasko!

Uudistejaamade kommentaatorid väljendasid üksteise võidu nördimust selle piinliku saamatuse üle. Tavakodanikud ei imestanud – demokraadid ja vabariiklased pole viimasel ajal suutnud ületada parteidevahelisi erimeelsusi USA jaoks elutähtsate otsuste langetamisel. Juba algusest peale näis ebatõenäolisena, et võrdse parteilise esindatusega komitee suudaks kompromisslahendust leida. Eesmärgile pühendumine eeldanuks partei lojaalsusest loobumist, kuid seda ei juhtunud. Ehk oleks võinud komiteesse lülitada ka mõne erapooletu eksperdi ja võtta aluseks läbiproovitud strateegia – kaks sammu tagasi, üks edasi?

Nüüd hakkab 1,2 triljoni dollari kärpimiseks kehtima uus ajagraafik alates jaanuarist 2013. Sellele eelneb aga USA majandusteadlase David Blanchflower’i väljendit kasutades „üks väike asi“ –2012. a presidendivalimised (The Guardian, 22.11.11). Väike asi küll, aga see võib peapeale pöörata kogu USA poliitika vähemalt järgmiseks neljaks aastaks olenevalt sellest, kes saab Valge Maja peremeheks.

Suurimaks tüliõunaks on endiselt president George W. Bushi omaaegsed maksukärped kõrgepalgalistele, mida demokraadid tahaksid lõpetada. Vabariiklased on aga vastu igasugustele maksutõusudele ja sõjaliste kulutuste kärpimisele. USA kaitsesekretär Leon Panetta nimetas võimalikke militaarkulutuste kärpeid „viimsepäeva stsenaariumiks“, mis võib kaasa tuua ettearvamatuid tagajärgi. Näib, et Pentagoni kohal ripub lausa Damoklese mõõk. Sotsiaalkindlustus, toidu- ja meditsiiniabi, veteranide toetused ja mõned muud programmid jäävad siiski kärbetest puutumata.

Nii jäi siis superkomitee saamatuse tõttu kasutamata ajalooline võimalus vähendada USA võlakoormat ning ergutada majandust ja vähendada tööpuudust. Komitee ei õigustanud oma nimetust ega talle pandud lootusi, olles võimetu ületama lõhet kahe dramaatiliselt erineva nägemuse vahel, millist rolli peaks valitsus mängima vabas ühiskonnas. Kümme nädalat tühja tööd ja mõttetuid arutlusi, mis ei viinud kuhugi. Blanchflower mainib sarkastiliselt, et komitee liikmed oleksid ehk rohkem kasu toonud oma tööandjaile (valijatele ja maksumaksjatele?) pizza kohaletoimetajatena.

Winston Churchill on öelnud, et ameeriklased toimivad alati õigesti siis, kui kõik olemasolevad võimalused on ammendatud. Ehk läheb nii ka seekord.

Märkmed: