Pärnumaalaste Seltsi esimeest Udo Leppikut oli näha ringi liikumas küll, kuid külaliste jaoks tal esiotsa suurt aega ei olnud. Hernesupi keetmine on töö, mida pärnakad ilmselt võtavad nii tõsiselt, et kedagi alla presidendi kulbivart katsuma ei lase. Seetõttu oli ka Udo „esindusülikonnas“ ja askeldas ilmel, mis lausus, et ärge töömeest tülitage. Polnud vajagi. Abiesimees Marju Säägi ootas, kuni aeg oli küps ja lausus siis oma sõbralikud teresõnad nii omamaalastele kui teistele, keda supihimu või sugulusvahekord oli kohale toonud. Seejärel sai sõna Viljo Tamm, kellest on ammu teada, et ta oma suud suureks jutuks ei kuluta, temal käib kõik helides. Oma lahutamatu kitarri saatel saatis ta publiku kuulmenahkade suunas hulga laule, nii tuttavaid kui uudsemaid, millega loodi kodune ja hubane meeleolu.
Ja siis tulid jutumehed. Kunagine hästituntud torontolane Erich Roodus, kes hiljuti pärispärnakaks hakkas, oli meie linnas tagasi ning jagas rahvaga oma muljeid tänapäeva Pärnust. Kuid nii meeldivad kui need muljed ka üldiselt olid, ei puudunud ka tõsisemad noodid. Pärnu linn sai teatavasti hiljaaegu tulvavee tõttu kõvasti kannatada ja kuigi kindlustus on kahjusid mõningal määral katnud ja on ka mujalt abi saadud, on vajadust majandusliku abi järele veel küll ja küll. Erich tutvustas olukorda asjalikult ja veenvalt, juhtides tähelepanu eriti õppeasutuste kahjudele, kus said kannatada või hävisid täielikult raamatud, mis pole mitte ainult kallid, vaid mõnel juhul asendamatud! Ja see olukord viiski meid teise külalise juurde Pärnu linnast, kelleks oli Carol Aun.
Aeg oli mõelda kõhumuredele ja väljakuulutatud „päevakorra peapunkti“ juurde asuda. Pastor Jüri Puusaag lausus südamlikud ja sobivad palvesõnad ning siis võis Udo meeskond ametikohuste täitmisele asuda. Laudadele toodud supitirinad tühjenesid kiiresti ja täideti samasuguse kiirusega aina uuesti. Esimehe ja koka „topeltkodakondsuse“ kohta oli palju kiidusõnu kuulda. Ja siis oli kord jälle Viljo käes, kes enam ei nõustunud üksi laulma, vaid leidis, et hea supp tuleb ühislauluga välja lunastada. Ega selle otsuse vastu protesteerijaid ei olnud. Laulutekstid olid lauale asetatud, tubli pillimees eestvedajaks ja vats hernesuppi täis — mis viga laulda. Kui kohvi ja kookideni jõuti, rääkis Erich Roodus veel ja tegi oma kodulinnale tõhusat propagandat. Carol aga oli rõõmsat elevust täis ega läbenud lauas istuda. Leidis, et peab tingimata ringi kõndima ja iga laudkonnaga vestlema. Sel õhtul oli tema küll kõige suurem Pärnu patrioot, kes nakatas oma entusiasmiga kõiki kokkutulnuid.
Kuid ka meeldivaim koosviibimine jõuab kord lõpule. Marjul tuli veelkord ette astuda ja tänusõnu jagada. Neid jätkus paljudele. Ja nüüd polnud ka esimehel pääsu, pidi „paraadmundris“ külaliste ette astuma ning oma kaaluvad sõnad lausuma. Ja peo lõpuks selgus ka, kes saali nii meeldivalt ja maitsekalt oli kaunistanud. Eks ikka esimehe teinepool — Tiina Lipp-Leppik. Teenitud kiitust sai temagi.