Pärnut kui suvituslinna tunnevad kõik, aga neljapäev, 5. mai tõestas järjekordselt, et see on ka võrratu supilinn, vähemalt niikaua kui Toronto linnas piisavalt pärnakaid pesitseb. Eesti Maja suur saal oli kevadiseks ehitud, kaetud ja kaunistatud lauad ootasid külalisi, keda oli kogunud kenake hulk. Kes end ukseavast läbi oli poetanud, see avastas otsemaid, et oma lauanumbri otsimisega ei olnud erilist ruttu, sest kohe esiseinas kahe ukse vahel oli lett, mis meelitas ligi. Põhjus oli lihtne — selle leti taga jagasid sõbralikud härrad soovijaile kulbiga vedelat magneeti, mis meelitas paigale jääma ja timmis häälepaelu mõnusaks vestluseks.

Pärnumaalaste Seltsi esimeest Udo Leppikut oli näha ringi liikumas küll, kuid külaliste jaoks tal esiotsa suurt aega ei olnud. Hernesupi keetmine on töö, mida pärnakad ilmselt võtavad nii tõsiselt, et kedagi alla presidendi kulbivart katsuma ei lase. Seetõttu oli ka Udo „esindusülikonnas“ ja askeldas ilmel, mis lausus, et ärge töömeest tülitage. Polnud vajagi. Abiesimees Marju Säägi ootas, kuni aeg oli küps ja lausus siis oma sõbralikud teresõnad nii omamaalastele kui teistele, keda supihimu või sugulusvahekord oli kohale toonud. Seejärel sai sõna Viljo Tamm, kellest on ammu teada, et ta oma suud suureks jutuks ei kuluta, temal käib kõik helides. Oma lahutamatu kitarri saatel saatis ta publiku kuulmenahkade suunas hulga laule, nii tuttavaid kui uudsemaid, millega loodi kodune ja hubane meeleolu.

Ja siis tulid jutumehed. Kunagine hästituntud torontolane Erich Roodus, kes hiljuti pärispärnakaks hakkas, oli meie linnas tagasi ning jagas rahvaga oma muljeid tänapäeva Pärnust. Kuid nii meeldivad kui need muljed ka üldiselt olid, ei puudunud ka tõsisemad noodid. Pärnu linn sai teatavasti hiljaaegu tulvavee tõttu kõvasti kannatada ja kuigi kindlustus on kahjusid mõningal määral katnud ja on ka mujalt abi saadud, on vajadust majandusliku abi järele veel küll ja küll. Erich tutvustas olukorda asjalikult ja veenvalt, juhtides tähelepanu eriti õppeasutuste kahjudele, kus said kannatada või hävisid täielikult raamatud, mis pole mitte ainult kallid, vaid mõnel juhul asendamatud! Ja see olukord viiski meid teise külalise juurde Pärnu linnast, kelleks oli Carol Aun.

Carol on prantslanna, kes abielus eestlasega ning töötab Pärnus õpetajana. Kui ta mikrofoni ette astus ja end laitmatus eesti keeles tutvustas, läbis peosaali kahin. Ja kui ta siis vabandavalt lausus, et on sunnitud jätkama inglise keeles, oli seda raske uskuda, sest ta eesti keele hääldamine oli veatu ja puhas. Oma tööst ja elust Pärnus kõneles ta sellise soojusega, et võlus kõik kohalviibijad otsemaid. Pärast tema sõnavõttu tehti teoks varem väljakuulutatud otsus, et iga tänase supipeo pääsme hinnast loovutati veekahjude hüvituseks $5. Laekur Mihkel Türk ulatas Carolile pidulikult tsheki, mille see südamest tänades vastu võttis. Eeskuju oli antud ja tiivustus isiklikeks panusteks olemas.

Aeg oli mõelda kõhumuredele ja väljakuulutatud „päevakorra peapunkti“ juurde asuda. Pastor Jüri Puusaag lausus südamlikud ja sobivad palvesõnad ning siis võis Udo meeskond ametikohuste täitmisele asuda. Laudadele toodud supitirinad tühjenesid kiiresti ja täideti samasuguse kiirusega aina uuesti. Esimehe ja koka „topeltkodakondsuse“ kohta oli palju kiidusõnu kuulda. Ja siis oli kord jälle Viljo käes, kes enam ei nõustunud üksi laulma, vaid leidis, et hea supp tuleb ühislauluga välja lunastada. Ega selle otsuse vastu protesteerijaid ei olnud. Laulutekstid olid lauale asetatud, tubli pillimees eestvedajaks ja vats hernesuppi täis — mis viga laulda. Kui kohvi ja kookideni jõuti, rääkis Erich Roodus veel ja tegi oma kodulinnale tõhusat propagandat. Carol aga oli rõõmsat elevust täis ega läbenud lauas istuda. Leidis, et peab tingimata ringi kõndima ja iga laudkonnaga vestlema. Sel õhtul oli tema küll kõige suurem Pärnu patrioot, kes nakatas oma entusiasmiga kõiki kokkutulnuid.

Kuid ka meeldivaim koosviibimine jõuab kord lõpule. Marjul tuli veelkord ette astuda ja tänusõnu jagada. Neid jätkus paljudele. Ja nüüd polnud ka esimehel pääsu, pidi „paraadmundris“ külaliste ette astuma ning oma kaaluvad sõnad lausuma. Ja peo lõpuks selgus ka, kes saali nii meeldivalt ja maitsekalt oli kaunistanud. Eks ikka esimehe teinepool — Tiina Lipp-Leppik. Teenitud kiitust sai temagi.

Aitäh, pärnumaalased! Hoidke supiretsept alles, nautijaid juba leidub.

Märkmed: