WASHINGTON, 23. oktoober (RFE) - Hiljuti suri Ameerika üks väljapaistvamaid ja valjuhäälsemaid sotsiaalkriitikuid Neil Postman. Enim tuntust tõid talle tehnoloogilise progressi ja elektroonilise meedia vastu lendu lastud kriitikanooled.

Neil Postman oli kriitik ja õpetlane, kelle kaubamärgiks elu lõpuni jäi tuline kriitika tehnoloogilise progressi, eelkõige selle ühiskondlike mõjude vastu. Enamikes oma raamatutes andis ta mõista: tehniline progress ei taga veel inimkonna arengut. Pigem vastupidi. Uute tehnoloogiate kiiret kasutuselevõttu pidas ta sootuks ohtlikuks, sest see loovat illusiooni, nagu oleks kõigis maailma hädades süüdi üksnes senine ebaadekvaatne tehnoloogia ja vähene informatsioon. Ta väitis, et tehnoloogilised uuendused hoopis muudavad meie arusaama tegelikkusest. Nii nagu inimene haamriga tavatseb ümbritsevas märgata ainult naelu, on oht, et arvuti taga olles näib inimesele kogu maailm andmebaasina.



Postman oli esimesi meediauurijaid, kes osutas, et meedium ei ole ainult vahend sõnumi edasiandmiseks, vaid keskkond, millel on kultuuriprotsessides otsustav roll. Et uurida, mida see meediakeskkond meiega teeb, asutas ta 70ndatel aastatel New Yorgi ülikooli juurde maailmas ainulaadse meedia ökoloogia õppetooli. New Yorgi ülikooli professor Terence Moran, ühtlasi Postmani kolleeg ja sõber võrdleb teda mõjult teise maailmakuulsa ühiskonnateadlase ja meediauurija Marshall McLuhaniga. "Mõnes mõttes oli ta (Postman) isegi mõjukam kui McLuhan, kes oli tema hea sõber ja õpetaja. Postman oli kergemini mõistetav, sest McLuhan rääkis kujundlikult, aga Postman selgelt ja täpselt, nii et temast said aru mitte ainult õpetlased, vaid ka laiem avalikkus," ütles Moran Raadio Vaba Euroopale.

Neil Postman oli enim tuntud oma televisiooni kritiseerivate tööde poolest. Tema väitel on televisioon pärssinud inimeste võimet ratsionaalselt mõelda ja arutleda, sest ta taandab kõik kergesti tarbitavaks meelelahutuseks. Eelkõige häiris Postmani, et sama saatus on tabanud uudisteprogramme. Ainult kirjutav ajakirjandus on võimeline kajastama keerulisi teemasid, arvas ta. Ühes oma tuntumas töös “Kaduv lapsepõli” väitis Postman, et televisioon on kaotanud piirid laste ja täiskasvanute mõttemaailma vahelt. See aga pidurdavat laste moraalset arengut ja süstivat neisse künismi ja apaatiat.

Kuigi Postman oli televisioonikultuuri väsimatu arvustaja, on paradoksaalne, et tema tuntusele aitasid kaasa just tema teleesinemised, osutab professor Terence Moran. “Tegelikult Neil armastas televisiooni. Ta arvas, et meelelahutuseks on televisioon suurepärane kanal. Probleem oli lihtsalt selles, et teles muutus kõik meelelahutuseks. Neil esines televisioonis üsna palju, sest suutis väga haaravalt kõnelda,” märgib Moran.

Postmanile on ette heidetud, et ta kippus elektroonilise meedia mõju lihtsustama ja isegi demoniseerima. Nõnda jäi ta kõrvale meedia ja kultuuriuurimise peavoolust, kus viimastel aastakümnetel on valitsenud poststrukturalistlik traditsioon. Postmani teoseid seevastu läbis punase niidina mõneti maailmaparandajalik alge. Teda ei rahuldanud diagnoos, ta püüdis välja pakkuda ka ravi. Näiteks arvas ta, et lapsi tuleks tuleks tehnoloogia mõjude eest kaitsta nõnda, et hoida kompuuter klassiruumist eemal.

Sellised väited andsid paljudele alust süüdistada teda abstraktses ihaluses möödunud aegade järele, seda enam, et ta afišeeris aktiivselt oma usku valgustusaja ideaalidesse.
Sellegipoolest jäi ta üheks loetavamaks meediateadlaseks Ameerikas, aga ka Euroopas. Näiteks viimasel Frankfurdi raamatumessil äratasid lahkunud meediateadlase teosed elavat huvi.

Märkmed: