Autor/allikas: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS
Teisipäeval, 1. oktoobril suri 73-aastasena režissöör, teatri- ja filmikunstnik ning produtsent Tõnu Virve (18.06.1946–01.10.2019).
Virve on sündis 18. juunil 1946. aastal Rõuges Võrumaal. Ta õppis Tartu Kunstikoolis maali- ja teatridekoratsiooni erialal, kus tema juhendajad olid Alfred Kongo ja Lola Liivat-Makarova, ning lõpetas 1974. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi maalikateedri teatridekoratsiooni erialal, kus tema juhendajad olid Johannes Võerahansu ja Mari-Liis Küla.
Tartus õppimise ajal osales ta Vanemuises Evald Hermaküla stuudios ning kunstirühmituses Visarid. Aastatel 1970–1975 töötas Virve Eesti Televisioonis mittekoosseisulise lavastuskunstnikuna, 1975–1980 ENSV Riikliku Noorsooteatri peakunstnikuna ning 1981–1989 lavastaja ja lavastuskunstnikuna stuudios Tallinnfilm. 1990. aastal asutas Virve osaühingu Freyja Film, mis oli üks esimesi erafilmistuudioid Nõukogude Liidus ja tegeleb Freyja Film mängu-, dokumentaal- ja õppefilmide tootmisega.
Virve lõi Tallinnfilmis lavastuskunstnikuna seitse mängufilmi. 1987. aastal tegi ta samas režissööridebüüdi lühimängufilmiga "Ringhoov" (Arvo Valtoni novelli "Mustamäe armastus" ainetel). Järgnesid täispikad mängufilmid "Surmatants" (1991) ja "Luukas" (1992) juba Freyja Filmi alt. Virve kirjutas mängu- ja dokumentaalfilmide stsenaariume, nt "Lenduri noorus" (koos Hugo Aderiga, 1987), "Desintegraator" (koos Oskar Kurganovi ja Mati Undiga 1993–2000), "Üksi" (2014), "Teekond" (2014), "Situatsioonid" (2016), "Mees, kes kinkis maailmale Tšaikovski", "Kas mõistab järeltulev sugu ..." (koos Mati Elistega, 2017).
Ta kujundas Eesti Televisioonis üle tuhande saate, Eesti Telefilmis kontsertfilme ja oli 15 aastat Eesti Reklaamiklubi kunstnik. Ta oli ka 1980. aasta Tallinna olümpiapurjeregati ava- ja lõputseremoonia peakunstnik ja esines teatrikunstnike näitustel mitmel pool maailmas. Teda peetakse üheks hüperrealismi maalikoolkonna loojaks Eestis. Virve kuulus Eesti Kinoliitu alates 1980. aastast.