Vabariigi Presidendi Kantselei teatas, et 2. augustil suri Stockholmis endine peaminister presidendi ülesannetes Heinrich Mark.
Heinrich Mark juhtis Eesti Vabariigi Valitsust eksiilis aastail 1990—1992.
Heinrich Mark sündis 1. oktoobril 1911 Krootuse vallas Võrumaal. Ta õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, seejärel töötas kooliõpetajana ja juristina. 1940. aastal Riigivolikogu valimistel kandideeris Eesti Töötava Rahva Liidu vastaskandidaadina, kuid kõrvaldati okupatsioonivõimude poolt kandidaatide nimekirjast. 1943. aastal põgenes Soome, aasta hiljem asus Rootsi.
Heinrich Mark oli tegev paljudes pagulasorganisatsioonides. Aastakümnete jooksul andis ta suure panuse Eesti Komitee tegevusse, olles selle koolitoimkonna esimees, seejärel büroojuhataja ja abiesimees, 1975-1982 esimees ning aastast 1982 auesimees. Aastail 1951—1979 oli Mark Eesti Rahvusnõukogu peasekretär.
Eesti eksiilvalitsuses oli Heinrich Mark aastatel 1953—1971 riigisekretär, 1971-1990 peaministri asetäitja ja sõjaminister ning 1990-1992 peaminister presidendi ülesannetes. Oma volitused andis Heinrich Mark oktoobris 1992 Riigikogu ees üle Vabariigi Presidendiks valitud Lennart Merile.
Heinrich Margi pikaajalist ja viljakat tegevust tunnustati mitmete auavaldustega, ta oli Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktor ja Eesti Kirjanduse Seltsi auliige. Heinrich Mark oli Eesti Vabariigi Riigivapi II klassi teenetemärgi kavaler.
Eesti Vabariigi peaminister Juhan Parts saatis kaastundeavalduse Heinrich Margi lähedastele.
Parts tõdes, et Mark on eesti rahva suur poeg ja mees, kelle elutöö jääb igavesti Eesti vabariigi ajalukku.
„Heinrich Mark kandis eksiilvalitsuse peaministrina vabariigi presidendi volitusi ühel murrangulisimal ajal meie rahva ajaloos,“ kirjutas peaminister. „Tema ülesandeks sai Eesti riikluse tagasitoomine kodumaale — pärast raskeid aastakümneid, kui Eesti oli olnud okupeeritud maa ning üksnes paguluses oli võimalik alles hoida vabariigi presidendi ja vabariigi valitsuse institutsioone.“
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Parts nentis, et tänane Eesti Vabariik tugineb sellele tööle ja selle eest jääb Eesti Margile tänuvõlglaseks. 
