Ameerika Ühendriikides, Marylandi osariigi Berlini väikelinnas, suri 12. septembril 2004 kirjanik ja ajakirjanik Johannes Kaup 93 aasta vanuses.
Johannes Kaup oli Viljandimaa mees, sündinud Viljandi vallas 9. juunil 1911 talupidaja pojana. Õppis Kalmetu algkoolis ja lõpetas 1930 Viljandi Poeglaste Gümnaasiumi. Hakkas ajakirjanikuna tööle Viljandis ilmuva „Oma Maa“ juures ning oli aastail 1936-40 ja 1941-44 Paides „Järva Teataja“ toimetaja.
Põgenes 1944 Saksamaale, kus elas Kempteni ja Augsburgi laagrites ning toimetas kvaliteetset kultuuriajakirja „Kauge Kodu“ ja ajalehte „Eesti Rada“. Siirdus 1950 USA-sse, asudes elama Wilmingtoni, Delaware'i osariiki. Õppis kirja teel Chicago tehnikumi kursustel ja sai ehitustehniku diplomi. Hiljem töötas Wilmingtonis raamatukaupluse laojuhatajana ja elas Ocean Pines'is, Marylandis. Oli Kanadas ilmuva ajalehe „Meie Elu“ pidev kaastööline, toimetades vahepeal selle kultuurilehekülge, aga kirjutas ka teistes pagulaslehtedes ja -ajakirjades. Jõudnuna kõrgesse ikka elas ta tagasitõmbunult oma tütre Eneken Kaup Frischkorni hoole all ja tundis rõõmu kahest lapselapsest ja üheksast lapselapse-lapsest. Ta põrm tuhastati ja maetakse Seabrooki, N.J., abikaasa Niina Kaupi kõrvale.
Literaat Johannes Kaup oli Välis-Eesti Kirjanike Liidu, hiljem ka Eesti Kirjanike Liidu liige. Juba enne sõda avaldas ta populaarteaduslikud biograafiad „Kapten Anton Irv“ ja „Mihkel Veske“ (mõlemad 1936). Ta oli ladusa sulega prosaist, kelle enamik loomingut jäi ajakirjanduse veergudele: järjejutuna „Järva Teatajas“ 1943 ilmunud romaan Kautla metsavendadest „Sinise taeva all“, järjejutuna „Eesti Rajas“ (1946) romaan põgenike elust „Kurjust koerad“, mitmed jutustused, lühipalad. Mõned hilisemad novellid avaldas ta raamatus „Üksikud majad tähtede all“ (1975). Ilmusid ka ta noorsooraamatud „Linnuseehitajad“ ja „Sügise laul“.
Küüditatud Maria Jürvetsoni kirjade ja mälestuste põhjal kirjutas Kaup dokumentaalteose „Hauatagune Siber“. Kirjandusloolist tähelepanu väärib tema koostatud ja toimetatud koguteos „Südamega ja sulega“ (1971), mis sisaldab huvitavaid fotosid ja küsitlusandmeid nimekatelt pagulaskirjanikelt. Märkida tuleb ta sisukas uurimus „Eesti esimestest korporatsioonidest ja rahvusvärvide sünnist“, mis ilmus koguteoses „Eesti Korporatsioonide Liit“ (Toronto 1966). Olles astunud korp! Rotaliasse Saksamaal, Münchenis ülikoolis käies, oli Johannes Kaup pikki aastaid Rotalia ülemaailmse ajakirja „Meie Side“ toimetajaks. Kogu ta elu oli seotud kirjasõnaga.
Suri kirjanik Johannes Kaup (1)
Eestlased Kanadas | 01 Oct 2004 | Hellar GrabbiEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Johannes oli minu abikaasa sugulane, 5 viimast aastat suhtlesime tihedalt. Vaatamata oma kôrgele eale, oli ta väga nooruslik ja optimistlik. Ta tahtis enne surma veel kohtuda oma sugulastega Eestist, aga seda ei juhtunud, kuna USA Saatkond Eestis ei andnud viisat. Mu abikaasa proovis neljal korral ja talle öeldi lihtsalt, ilma igasuguse selgituseta ei. Iga kord, kui abikaasa saatkonda dokumendid andis, siis Johannes lootis, et see vastus on positiivne, aga ei olnud. Nii valus oli jälle helistada ja öelda, et vastus oli eitav, ta oli väga ônnetu. See ootamine kestis 5 aastat, kuni ta siit ilmast lahkus. Saatkonnas teati väga hästi, kui vana inimesega on tegu ja seda, kui väga ta seda soovis, aga see ei läinud neile korda. Tema surmast kuuldes, olime me väga kurvad- üks tema unistustest ei täitunud. Vahel tundub, et elu on ebaôiglane ja et inimese soovi, kes on teistele nii palju andnud, ei austata. Kurb
Eestlased Kanadas
TRENDING
