Seni kaua, kui Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Eesti valitsus, eesti meedia ja eriti Eesti Rahvusringhääling ei räägi täit tõtt Nõukogude okupatsioonireziimi poolt sügavuti kompromiteeritud isikute nagu Kuno Pajula kohta, on Eesti Vabariik ilmselt tõesti jätkuvalt "okupeeritud", nagu ütlevad mitmed Nõmme valitsuse mehed. Kuno Pajula oli kahjuks Kremli käsualune ja tööriist, nagu näiteks 80. aastate keskpaiku, mil ta töötas Lääne Berliinis Eesti NSV-d tutvustava "kultuuriürituse" käigus tõlgi, tsensori ja instruktsioonide sositajana. Mitte vaimuliku, vaid poliitilise tööriistana vastutaval kohal. Kui publikust esitati vaestele sinna esinema sokutatud eesti professoritele küsimusi Eesti okupeerituse ja Molotov-Ribbentrop Pakti kohta, oli Pajula see, kes mitte ainult ei tõlkinud, vaid andis eesti keeles ajalugu moonutavaid ja Eestit okupeeriva riigi huve teenivaid ulatuslikke instruktsioone eesti keeles, selle kohta mida kohale tulnud suurele saksa publikule öelda tohib, ja kuidas väljendada ei tohi. Nii eesti kui saksa keelest aru saavatele isikutele tolles saalis oli seda äärmiselt valus kogeda. Omamoodi oli see ka halenaljakas, kuna nii professoritel kui "hingekarjasel" olid kõikidel higitilgad otsaesisel ja ilmselt hirm nahas. Jutu moraal: ära lase end ära kasutada võõra riigi poolt kollaborandina. Ole parem koristaja või katlakütja, kui oma riigi ja rahvuse püha ürituse mahasalgaja. Olles isiklikult Berliinis seda oma silmaga väga lähedalt näinud, kaldun arvama, et kõik või suur osa väidetest raamatus " Pagulus ja nõukogude eesti: Vaateid KGB, EKP ja VESKA arhiividokumentide põhjal" vastavad kahjuks tõele. Ka praegu on Eestis teravaks teemaks kuidas näevad välja andekspalumine ja andeksandmine. Kuna Kuno Pajula ei leidnud eneses kodanikujulgust seda kõrge vaimulikuna teha, on minul temast peamiselt vaid kibe mälestus ja meist kõikidest kahju. Täpselt samad sõnad kehtivad praeguse Luteriusu kiriku suhtes sellisel moel, nagu see Eestis eksisteerib. EELK võlgneb meile selgitusi Nõuukogude aja suhtes ja peaks rahvalt andeks paluma. Arvan, et me mõistaksime. See mõjuks tervendavalt. Saan aru, kui raske ja ülekohtune see olukord pidi oleme eriti vaimulikele, olles risttules nagu nad olid. Olgu see Pajula isiklikult või ennast siiamaani puhastamata jätnud Luteriusu kirik Eestis: neid on kaalutud ja kerge leitud olevat. Mis kehtib muide ka Reformierakonna suhtes, ja on tüüpprobleem Eestis. Pajulale anti võimalus rääkida kõik südame pealt ära - selleks oli talle antud enam kui 20 aastat aega. Kuid ta ei kasutanud seda võimalust ega pidanud seda vajalikuks. Sellest tulenevalt läheb ta ajalukku tublisti väiksema mehena, kui see oleks võinud olla.

Ning lõpetuseks: pole eetiline ega ülesannete tasemel avaldada nekrolooge, mis pole tasakaalus ning varjavad väga olulisi momente. Nii teha on ülekohtune Eesti noorte kui ka historiograafia ees. Nõnda teha - see on midagi hullemat, kui lihtne karuteene.