1990. aasta 8. mail nimetati Eesti NSV ümber Eesti Vabriigiks ja võeti kasutusele EV sümboolika: lipp, vapp, hümn jne.
1991. aasta 3. märtsi iseseisvusreferendumil osalesid ka nn okupeeriva riigi kodanikud!
Seega, 1991. aasta 20. augustil hääletas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu, kellel oli olemas nii Eesti Komitee mandaat, mille järgimine polnud aga kohustuslik, kui ka nn okupeeriva riigi kodanike mandaat, mille järgimine oli kohustuslik.
Riigipöördekatse Moskvas oli alanud, kuid 19. augustil rahvasaadikud iseseisvuse taastamise otsust vastu võtta ei suutnud.
Venitamise peamine põhjus oli kuue "kelamlase" (eesotsa Mart Laari ja Illar Hallastega) ning 14 "enamlase" (Jaak Allik, Indrek Toome, Mikk Titma jt) vastuseis iseseisvuskuulutusele.
Illar Hallaste: «Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?»
Jaak Allik: «Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipilduja pesa ette viskume?»
Ülemnõukogusse kuulus 105 saadikut ja lihthäälteenamus oli 53 poolthäält. NLiidu konstitutsiooni järgi väljaastumiseks oli aga vajalik kvalifitseeritud häälteenamus ehk 70 poolthäält, mis jäi aga saavutamata. Olukord oli ärev, sest Pihkvast liikus Tallinna poole sõjaväeosa, Tallinna lennuväljale oli maandunud Julgeolekukomitee eriväeosa, mille jaoks oleks Ülemnõukogu vaid 69 poolthäälega otsus olnud tühine.
Ülo Nugis on kirjutanud, et Moskvas putš käis ja putšistide võidu korral oleks meid saanud väga lihtsalt kohtu alla anda.
Oli üks sobiv saadik, kellega peeti korduvalt läbirääkimisi, aga tulutult. Selle saadiku nimi oli Kaido Kama.
Eesti Vabariik oli ainus liiduvabariik, mille Ülemnõukogu ei saanud NL-ist lahkumiseks vajalikkke hääli kokku nagu konstitutsioon ette nägi!
Üks hääl jäigi puudu ja seega on 20. augusti 1991. aasta otsus tegelikult tühine.
Sellele vaatamata pigistas Nõukogude keskvõim silma kinni ja aktsepteeris Eesti Vabariiki 1991. aasta 6. septembril iseseisva riigina.
Mingist okupatsioonist või selle lõpetamisest polnud juttugi, õigus iseseisvuda lähtus NL-i konstitutsioonist!
Veel samal aastal allkirjastas Eesti OSCE järelevalve all tagantjärgi Helsinki 1975 lõppakti, millega tunnustas II maailmasõja tulemusena tekkinud riigipiire...

Jah, see kuulus härra Nugise haamrilöök

oli -
peale laulvat revolutsiooni, peale vabadustnõudvat inimketti, peale südamevärinaid vene tankide pärast -
viimane löök
millega ta purustas Eestimaad kägistanud rängad kommunismiahelad
sellega purustas ta, meid 50 aastat vangishoidnud läbiroostetanud raudeesriided
selle haamrilöögiga said meie, siiani tühjad toiduletid, ja muu kaubaletid looka täislaotud kümneid sorti kaupasid
selle haamrilöögiga ei pea enam keegi minema hommikul kell viis kaubamaja ette saapa või muu kauba sappa, nagu pidid seda meie vanavanemad tegema
selle haamrilöögiga ei ole meil enam vaja tuttavatuttavat, kes meile nii vajalikku mööblit, talveriideid vms. leti alt hea vaheltkasuga edasi müüks
selle haamrilöögiga ei vura enam otserongid sea- ja muudest farmidest maast laeni täislaotud 25 kiloste võikastide ning sea- ja loomalihakuhilatega Moskva ja Leningradi poole
selle haamrilöögiga ei pea keegi kusagil enam 10 ja enam aastat ootama või tutvusi kasutama, et üht autot osta - oli see sapakas, moskvits või ziguli (muide, ziguli saamiseks pidi ikka väga tähtis ja kõrge nomenklatuuri tegelane või tutvus olema)
selle haamrilöögiga sai eesti rahvas tagasi oma maad ja varad
selle haamrilöögiga kinnitati Eestimaale ja eesti rahvale vabadus
selle haamrilöögiga kadus Eestimaalt - meie rahvast, meie kultuuri ja meie majandust kägistanud ja vägistanud vene okupatsioon ning
nüüd lehvib Toompeal vaba Eesti sini-must- valge lipp
selle haamrilööga taasiseseisvus EESTI VABARIIK

puhka rahus, härra Nugis!

20. augustil tuli valida kolme võimaliku variandi vahel:

1. Taastada Eesti riik 1938. a. põhiseaduse alusel. Praktiliselt osutus see võimatuks, sest täielikult puudusid tolleaegsed võimuorganid ja struktuurid. Ei olnud valitud presidenti, kahekojalist parlamenti jne.
2. Kuulutada välja uus riik Leedu eeskujul. Sellel oli toetajaid, kuid ka palju vastaseid.
3. Leida kompromiss, mis arvestaks õiguslikku järjepidevust ning oleks ka praktiliselt realiseeritav.

Ükski teine institutsioon peale 1990. aastal valitud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poleks saanud Eestit Nõukogude Liidu koosseisust rahumeelselt ja verevalamiseta välja tuua.
Eesti Komitee oli rahvusvahelises plaanis mitte keegi. Eesti Komitee inimesi ei tuntud ega respekteeritud välismaal, nagu respekteeriti ülemnõukogu liikmeid. Eesti Kongressi liikmetel puudus seadusandlik mandaat. Nad hoopis boikoteerisid ülemnõukogu valimisi ja mängisid end sellega ise auti.


Pärast Leedu, Läti ja Eesti juhtide kohtumist George Bushi ja James Bakeriga toimunud konverentsil märkis Godmanis: „Riigisekretär Baker palus meil samuti leida iseseisvuse saavutamiseks mingi selline mehhanism, mis ei saadaks NLiitu häbisse.”” („Päevaleht” 09.05.1991)
Mehhanism, mis „NLiitu häbisse ei jätaks”, leitigi. Ühe nn okupatsioonivõimu esindaja ja üheksa nn okupatsioonivõimuga kollaboreerunud Eesti Kongressi esindaja separaatkokkulepe sundis EV kodanikkonnale peale Põhiseadusliku Assamblee. Põhiseaduse eelnõu, mis Põhiseaduslikus Assamblees töö aluseks sai ja avalikkus tunneb seda kui ERSP-poolset Jüri Adamsi väljatöötatud eelnõuna, oli tegelikult juba valminud USA-s 1990.a. algul („Rahva Hääl” 16.06.1992).
Ülo Nugise sõnavõtt Eesti TV-s 27. Juunil 1992, kus viimane kinnitas eetris veel kord põhimõtet, et kui rahvas põhiseaduse poolt ei hääleta, siis ülemnõukogu laiali ei lähe, millel on omad tagajärjed jne. Seega referendumil ei ütelnud rahvas jah-sõna mitte USA-s valminud ja kohapeal Põhiseaduslikus Assamblees „iluravi” saanud uue põhiseaduse eelnõule, vaid ütles eelkõige jah-sõna ülemnõukogu laialiminekule.
http://www.nommevalitsus.org/?p=306