Teise maailmasõja ajal töötas Bethe USA-s Manhattani projekti juures Los Alamoses, kus asus aatompommi loomise keskus.
Manhattani projekt oli koodnimetus USA-s käivitatud uurimusteseeriale, mille eesmärk oli luua aatompomm ning selle juht oli Robert Oppenheimer
16. juulil 1945 lõhkasid teadlased esimest korda tuumapommi edukalt.
Bethe oli tol ajal vastutav selle eest, et lõhkamiseks vajamineva plutooniumi kogus oleks õige.
Pärast sõda töötas Bethe koos Edward Telleriga välja vesinikupommi. Samas oli ta alati seisukohal, et seda tuleb kasutada rahumeelseks otstarbeks.
Tema suurimaks uurimisobjektiks olid termotuumareaktsioonid tähtedel, mille eest ta sai ka 1967. aastal Nobeli füüsikapreemia.
Lisaks sellele uuris ta veel aatomite ehitust, surnud tähtede plahvatamist ning seda, kuidas tekivad supernoovade plahvatusel rasked elemendid.
Hans Bethe sündis 2. juulil 1906. aastal Strasbourgis. 1928. aastal sai ta doktorikraadi teoreetilises füüsikas ning töötas õppejõuna Frankfurdi ja Stuttgardi ülikoolides.
Töötades 1933. aastal Tübingeni ülikoolis kaotas ta natsirežiimi tõttu oma töökoha ning oli sunnitud emigreeruma Suurbritanniasse, kus pidas loenguid Manchesteri ja Bristoli ülikoolis.
Alates 1935. aastast töötas Bethe Cornelli Ülikoolis USA-s, kus ta oli oma elu lõpuni emeriitprofessor.