Toronto Eesti luterikoguduste surnuaiapüha Mt. Pleasanti ja Yorki kalmistutel.
Maailmalinna suviharjaeelsed surnuaiad on kaunid. Nende kaunidus justkui kinnitaks meis pesitsevat võidu lootust – valguse ja elu võidu lootust. „Ükski surnuaed pole ealeski unustuse, vaid kaunimate mälestuse aed.“ Igavese lootuse aed, kinnitas õpetaja surnuaiapühalistele.
Isadepäeval, kirikukalendri järgi kolmainupühal, 16. jaanikuu päeval oli Mount Pleasanti ja Yorki surnuaedadele kogunenud Toronto Peetri ja Vana-Andrese koguduste Issanda pisuke surnuaipüha karjuke. Mälestuspalveis mõeldi igavikku kutsutud lähedastele, paluti seal- ja siinpoolsetegi hingede eest. „Päeval ja õhtul, kui päike ju kustub südamest palvetan tema eest veel,“ lauldi lepituses ja tänus igavese elu lootuse laule. Jutlust öeldes ärgitas õpetaja Kadakas mõtlema isadele ja vaarisadele, siinse Eesti koja ehitajaile, aga ka emadele. Kõigile tublidele maapakku pääsenud eesti inimestele, kes seitsekümmend aastat tagasi rajasid tänasesse maailmalinna eesti luteriusu- ja baptistikogudused. Ka neile armastavaile isadele, kes ligi kuuskümmend aastat tagasi vana Chesteri koolimaja juurde ehitasid Eesti Maja. Tuleval aastal möödub selle Eesti koja ehitusest 60 aastat.
„Jeesuse jutustatud kadunud poegade lugu on ju tegelikult oma poegi hoidva isa lugu ka,“ kinnitas pühalistele Vana-Andrese koguduse õpetaja.
Mälestuspüha juhtis, Piiblit ja palveid luges praost Mart Salumäe, jutlustas õpetaja Kalle Kadakas, väliorelil mängis ja koraale saatis Marta Kivik. Surnuaiapüha heale korda minekule aitasid kaasa koguduste nõukogu liikmed Anita Rass–Wan, Uno Jaason, Enn Kiilaspea, Jüri Laansoo. Koos palvetas ja laulis surnuaiapüha kogudus, kelle hulgas oli märgata ka neid, kes peatselt Tallinna teel, et koos oma rahvaga juubelilaulupeol laulukaare all juubeldada.
„Nii kaua, kui on mälestuste hoidjaid, nii kaua, kui jagub püsivale lootjaid, nii kaua, kui piisab kõige laiavoolu teed kulgeva ilmaelu trotsivaid tegutsejaid, nii kaua püsib ka üks rahvas.
„Surm on elu, aga mitte armastuse piirikivi,” tõdes õpetaja Kalle Kadakas.
Vana-Andrese koguduse kirjasaatja
