Ütlen kohe alguses, et asjalikku retsensiooni sellele raamatule ei maksa minu sulest loota, kuigi olen seda endale tõotanud ja autorile ühe suupoolega lubanud. Patustan oma põhimõtete vastu rängalt, et üldse kirjutan.
Pärast mitmekordset alustamist ja poolelijätmist sai mulle selgeks, et ma ei suuda iial Ave luulet lahata kainelt ja objektiivselt, sest üks teine Ave segab pidevalt vahele: see Ave, kes armastab nii külma kui kuuma, kuid leigele iial kätt ei anna; kes palub sul vaikida, kui ta end su rinnal nutsakuks nutab; kes hulkurprintsessina üksi kõrtsimürinas valssi keerutab; kes manitseb, et enne vene vettelaskmist tuleb kindlaks teha, kust kandist puhub tuul; kes aimab, et alati ühte sammu astuv inimsugu kord sammurikkujatest lugu peab; ja kes teab, kui raske on inimest matta. Inimene Ave, keda ma iial pole näost näkku näinud, kuid kes oma mitmetahulistes värssides oskab alati jääda nii ehedalt siiraks, et murrab oma poeesiast läbi, astub raamatu lehekülgedelt välja, istub su kõrvale ja sirutab sõbrakäe. Ja sa lausa ehmud tajudes, kui hea on sellest käest kinni hoida. Ning samas taipad, et ei saa ka kirjutamata jätta.
Noor Ave Alavainu õppis Tallinna E. Vilde nimelises Pedagoogilises Instituudis ja pärast Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat, kuid hiljem lõpetas „Vanemuise“ lavakunstistuudio näitlejaks saamata, st sai küll, aga lavale ei pääsenud. Põhjuseks oli endisest hävituspataljonlasest stuudiodirektori tugev parteiideoloogia, mis tagas „lahke soovituse“ igale teatrile — Alavainut mitte võtta. Avest sai etleja, kes aastakümneid esitas enda ja teiste luulet, toredas koostöös paljude professionaalsete muusikutega. Kui nüüd kõne all olevast raamatust lugeda tsüklit „Meid püüti äratada mitmel korral“, ei ole raske mõista direktori käitumist. Avet ei olnud võimalik poliitiliselt äratada tollal ega ole ta ärganud tänapäeva atmosfääris. Oma peaga mõtleva inimese saatus on käia oma teed.
Käesoleva aasta märtsis otsustas Ave tervislikel põhjustel lavalt lahkuda piduliku galakontserdiga. Kirjanike Liidu musta laega saalis esinesid Eesti Rahvusooperi flöödikvintett ja Tallinna Filharmoonia Kammerorkester. Gennadi Tanieli ja Enn Vetemaa muusikapalad tulid esiettekandele. Ja muidugi esitas Ave oma luulet. Vananeva daami armastuslaulud kõlasid autori esituses. Kahjuks halvenes vahetult enne etendust ta tervis sel määral, et seismine valmistas raskusi. Loodan, et Ave ei pahanda, kui tsiteerin ta erakirjast:
Leidsin väljapääsu: tellisin Eesti Draamateatrist ilusa vanaaegse kanapee ja lamasin laval kui kuninganna, seistes vaid luuletuste esitamise ajal.
See (23. märts) oli kõigile meeldejääv, osa publikust oli sunnitud tagasi minema: maja oli nii täis, et inimesed seisid ka treppidel. Eesti Raadio ja Eesti Televisioon salvestasid kogu kava. Pärast oli veinijoom, sõbrad-muusikud mängisid tantsuks; aga need neli tundi mu elust olid ka füüsiliselt üsna rasked. Ise mõtlesin, et ah, mis tühja — pärast aega põdeda küll!
Galakontserdi ajaks jõudsid pärale ka „Minekulaulude“ esimesed eksemplarid, ilmusid publiku nina alla nagu ahjusoojad kaapekakud. Neid, keda pealkiri ehk heidutab, lohutab autor, et see on on vaid ühe vana kompleksi korvamine. See oli mõeldud 1966. aastal esikkogu tiitliks, tegelikult ilmus esikkogu seitse aastat hiljem neljandal katsel ja neljanda sisuga, ja ka teise tiitliga. Nüüd, enam kui kolmkümmend aastat hiljem, on autoril võimalik esmakordselt näha oma loomingut korraliku raamatuna nägusas kõvakaanelises köites, kus mõned esimesse kogusse mõeldud luuletused ühtlasi näevad esmakordselt trükimusta. Tuleks veel mainida, et raamatu illustratsiooniks on Ave enda rõõmsad noorpõlve sirgeldused, kunagi tehtud oma kunstilembelise ema sünnipäevaks.
„Minekulaulud“ on jagatud kaheksasse tsüklisse, mille pealkirjad nopitud luuletekstidest. Autor astub pääsematult pühadusse, armastab armutumal kombel ning prillab kesk kõrtside möllu ja mürinat. Nagu eelpool mainitud, püütakse teda äratada õige mitmel korral (milline lootusetu üritus!). Vaatab tõtt surma ja igavikuga, sest igal täiskuuöösel juhtub midagi. Omamoodi armsad on laulud vanaemaga oma looduslähedases elutarkuses, mida jagub piisavalt endagi lastele järgmises tsüklis „Sünd on ime“. Lõpuks terve rida pikemaid ballaade ja poeeme. Vahele on põimitud ka talle pühendatud värsse sõpradelt, nagu näiteks Aarne Ükskülalt ja kadunud Ott Arderilt.
Autori helikeel, nii lihtne kui see tundub, on tugevalt isikupärane ja meeldivatämbriline. Oleks võimatu väita, et ta poeediprofiil on kusagilt maha joonistatud. Oma võrratus pühenduses Betti Alverile viimase „Mõrase peegli“ najal suudab ta olla kohati alverlikum kui Alver ise, kuid ei mõju epigooniliselt. Ta näitab, et „võin ka nii, kui tahan — ja praegu ma tahan“, ning sellega on kõik. Või vaadelgem järgmist salmikest, kust kumiseb vastu Kersti Merilaasi „Hulguse laulu“ lõpuvärss: Nii raske on inimest matta / ja raske on tõeline lein. / Kuid haua võib muruga katta / ja murust saab loomale hein. Ja ometi on ta midagi sootuks muud kui Merilaas, kuigi sama hulkurimotiiv kummitab mujalgi (eluheidikute jaoks on autori südames soe koht). Ta ei jäljenda kedagi ega pole jäljendatav. Kõige veenvam ja jõulisem on ta aga armastades.
Päriselt poosist vaba pole siiski muidu nii ülisiiras Avegi. Vananeva daami armastuslaulud — siin mõjub kolmest sõnast ainult viimane ehtsalt. Soovimata olla lugupidamatu, ei suuda ma Avet iial daamiks nimetada ja jutt vananemisest on sootuks võlts. Ave jääb surmani plikaks ning armastajaks läbi aegade.
Mul on keldrinurgas vana akordioniloks, pandimajast ostetud. Noorelt olin suuteline seda instrumenti talutavalt mängima, nüüd oskan vaid löristada. Pärast „Minekulaulude“ lugemist on mul totravõitu tahtmine see pill välja tirida, tolm maha pühkida ja tõmmata tormakat „Hulkurivalssi“ — lihtsalt selleks, et hetkekski Avega võrdväärne olla: minust pole enam mängijat ega temast tantsijat. Rohkem ma teda segada ei taha. Panen pilli ära (võib-olla igaveseks), olen hästi vait ja silitan sooja peoga ta hinge. Ja ongi kõik.