„Silmad ikka minevikku säet –
tagurpidi – siiski kojujõudja.“
Marie Under
14. juuni on meie rahva kalendrisse kirjutatud leinapäevana, mustade tähtedega. Küüditatute mälestuspäev. Sünnimaal olid rahvuslipud leinavärvides. Külma maa tundmatusse suunduvail raudsetel teedel ning raudteejaamades süüdati taas mälestusküünlad. Õdedele-vendadele, kelle tundmatut hauda pole tähistamas ei hauakivi ega lootuse ristimärki.
Eesti rahva valupäevale mõeldes on Marie Under üles tähendanud oma mõtted ja tunded: „Olen nagu tagurpidi sõudja: silmad ikka minevikku säet – tagurpidi – siiski kojujõudja... ent mu hõimud – kodutuks on jäet.“(„Jõulutervitus“ 1941). Hea elulootsikul kaassõudja tunneb seda pagulase elutõde.
Selle aasta heitlikku suveilma trotsides oli maailmalinna kaunimatesse aedadesse, Mount Pleasanti ja Yorki surnuaedadele, kogunenud Toronto Peetri ja Vana- Andrese koguduste pisuke karjuke. Oma vaimusilmad nii mööduvale kui igavesele seades mõeldi oma igavikuväravate taha lahkunud omastele, paluti kõigi heade inimhingede eest, kelle kalmud kaunilt hoitud või kelle haud on tänaseni tundmata. Taaskohtumise lootuses lauldi hümne ja kuigi vihmasabin ei lubanud organist Marta Kivikul mängida orelit, kõlas koguduste laul praost Mart Salumäe ja õpetaja Kalle Kadaka eestlaulmisel rõõmsas tänulootuses vaibumata. Looja on uskuvale südamele kinkinud oskuse aimata ka pilvise taeva tagant säramas kuldseid päikesekiiri. Piibli Lauluraamatus on Jumalamehel katkematu lootuselaul sellest, et igale nutukülvile järgneb kord rõõmuhõiskamise aeg.
Terve pühapäeva sadas. Ometigi, surnuaiapüha mälestushetkiks taevaluugid suleti. Imeline kogemus seegi, mis mälestajate ja lootjate südameisse tänu lõi. Tänu sellele pagulastepõlvele, kes kord lootuses asetas nurgakivi Eesti Maja alusmüüri: Me kestame üle aja. (Henrik Visnapuu).
Meie kõik. Tänu Loojale.
Õpetaja Kalle Kadakas
