4. augustil toimus Petserimaal Lüübnitsas suure pidulikkusega, sisuka kavaga, järjekorras 25. Seto Kuningriigi päev. Juba teist aastat sel üritusel püstitatud Petserimaa Suveülikooli telgis räägiti kõnealuse maakonna ajaloost.

Kes jälgib Eesti poliitilist elu, sellele jääb arusaamatuks, miks meie riik on keeranud sellele paikkonnale, täpsemalt Venemaa Föderatsiooni poolt annekteeritud Saaremaa suurusele osale maakonnast, selja ja mängib jaanalinnumängu. Samad sõnad Eesti Ingerimaa kohta, aga sealsete kunagiste EV kodanike ja nende järeltulijate saatus on veelgi rohkem unarusse jäetud.

Müts maha Eesti riigi ees, kes võitles väärikalt ja tulemuslikult Liibanoni pantvangide ja India laevakaitsjate eest, aga kohe jutuks tulevast kahekümne tuhande Petserimaa eestlase ja kuni kolm korda enama Eesti Vabariigi kodakondsusega kunagise petserimaalase ning tänaseks nende järeltulijate käekäik ei näi kedagi huvitavat. Küll ühineme kõige kõrgemal tasemel kõnekooriga, kes mõistavad raevukalt hukka Gruusia ja Ukraina territoriaalse terviklikkuse rikkumise ja ime küll, ei häbene sedasama agressorit nimepidi mainimast. Palume setodelt vabandust, et meie riik ajab idanaabri huvides sestoniseerunud välispoliitikat. kuidas me selleni oleme aga jõudnud?

Ajavahemik vana kalendri järgi 1. juulist 1917 kuni uue kalendri järgi 2. veebruarini 1920 on aeg, mis muutis Pihkvamaa eestlaste ehk setode elu tundmatuseni. 1. juulil vormistati Petseri vallavalitsuses 73 allkirjaga Pihkvamaa Irboska, Labodka, Pankiavitsa ja Petseri valla rohkem kui 20000 eestlase nimel pöördumine Eestimaa kubermangu ajutise maanõukogu poole, palvega liitumiseks Eesti rahvuskubermanguga. See jõudis mõnekuise viivitusega hilisemat Eesti ajalugu silmas pidades traagilisel kuupäeval, 23. augustil maanõukokku. Palvekiri põhines sama aasta 12. aprillil Venemaa ajutise valitsuse poolt autonoomiat sisaldanud määrusele, mille kohaselt oli taoline liitumine juba aset leidnud Peterburi ja Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud aladega. Saksa Keisririigi poolt Venemaal võimule upitatud bolševike riigipööre ei võimaldanud selle teostumist endises korras, küll aga sellesama keisririigi okupatsiooni tingimustes 1918. aasta maikuus. Pihkva kubermangust lõigati needsamad neli valda ära ja liideti Petseri maakonnana eestlaste muu asualaga. Muidugi polnud tegemist Eesti Vabariigi ülesehitamisega, vaid mõeldi oma Balti hertsogiriigile. Petserimaalaste liitumissoov vormistati ka Tartu rahulepingus 2. veebruaril 1920.

Järgnes Petserimaa õitseaeg, mil sajandeid kestnud lahusoleku järel lõimuti Eestiga. Madala haridus-, kultuuri- ja majandustasemega segarahvastikuga ääremaa tulemuslikul järeleaitamisel ei säästnud Eesti riik jõudu. Paarikümne aastaga on aga raske tasa teha seda, mis oli tegemata jäänud mitmekümne inimpõlvega. Uue elukorralduse säravamateks lehekülgedeks oli maareformi läbiviimine, mitme tuhande perekonnanime panek, rahvusliku tunnuse järgi koguduste ja valdade reform, 1921. a I seto kongressi ja lauluemade peo ning 1924. a esimese seto laulupeo korraldamine, paljude uute koolide, samuti pühapäevakoolide, seltside ja pasunakooride asutamine, eesti- ja venekeelsete maakondlike ajalehtede nagu Petseri Uudised väljaandmine, suuremahuline rahvaluule kogumine ning Petseri-Tartu raudteeliini, samuti maakonnalinna esinduslike ühiskondlike hoonete ehitamine. Petseri muutus valdavalt eesti rahvastikuga linnaks, kus maakonna hariduselu keskseks õppeasutuseks oli Petseri ühishumanitaargümnaasium. Selle edukad vilistlased moodustasid isegi Setumaa Eesti Üliõpilaste Seltsi ja tegutses ka vene akadeemilist noorust ühendanud Petserimaa Üliõpilaste Selts. Konstantinoopoli patriarhaati kuulunud Petseri õigeusu kloostris töötas preestreid ette valmistanud seminar. Petserimaad tutvustas koguteos ,,Setumaa“ (Tartu, 1928).

Peaaegu kõik öeldu varises kokku pärast Petserimaa järjekordset tükeldamist 1944. a augustis, mil vennalik Venemaa Föderatsioon lõikas vennaliku liiduvabariigi, Eesti NSV küljest ära enamuse sellest maakonnast. Ilmselt kardeti, et lääneliitlastel tuleb pähe Atlandi Harta alusel Eesti Vabariiki taastama hakata ja siis oleks, mille üle vaielda. Seda ei juhtunud, aga juhtus kommunistliku koloniaalimpeeriumi kokkuvarisemine, milleks oldi sama piirinihutusega valmis. Sellele eelnes etniline puhastus ja eestluse väljajuurimine Petserimaalt. Genotsiidi nurgakiviks oli eestikeelse asjaajamise ja koolivõrgu lammutamine ja nii eestlastele seal elamise võimatuks tegemine ning massiline ümberasumine mujale Eestisse. 1991. aastal tekkis annekteeritud ala piirile tõkkena ajutine kontrolljoon.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tühistas 12. septembril 1991 kõik piirimuudatusi käsitlenud Eesti NSV Ülemnõukogu õigusaktid. Sellelt pinnalt jätkati naaberriigiga piiriläbirääkimisi, kus aga 1994. a peaministri Andres Tarandi ainuisikulise avalduse põhjal loobuti Tartu rahulepinguga määratud riigipiiri tagasinõutamisest. Sellest peale pole ükski Eesti peaminister ega president püstitanud küsimust riigi territoriaalsest terviklikkusest. On tegemist lausa tabuteemaga, mille käsitlemist välditakse. Eesmärgiks on iga hinna eest oma riigi põhiseadust ja karistusseadustikku rikkudes nn. uue piirilepingu, mis tegelikult on kinkeleping, sõlmimine. Partner käsitleb selle ratifitseerimist kui kingitust Eestile, aga selleks peame Kremli paipoisid olema ja salgama oma ajaloo ning Tartu rahulepingu. Ka peavad kõik Petserimaa eestlased unustama oma Eesti Vabariigi tausta ning taluma omaenda riigi alandavat kohtlemist neisse kui võõramaalastesse. Kui poleks Seto Kongressi ja selle vanemate kogu, Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda ja Eesti Vabaerakonda ning näputäit teisi rahvuslikult mõtlevaid tipp-poliitikuid, jääks mulje, et me ei ela Eesti Vabariigis. Niisugused muremõtted olid südames, kui kuulasime setode imeilusaid laule.

Aldo Kals

Eestlased Eestis

TRENDING