Halb seaduseloome Relvaseaduse muudatuse eelnõu näitel
Enne jõulu tõi päkapikk kingituse ka EIS-i, sedakorda Relvaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse näol ja nagu päkapikk ikka salaja toimetab, maabus ka eelnõu EIS-i vaikselt, enne jõule-puhkusi-aastavahetust, kooskõlastuse tähtajaks kuupäev, mil normaalsed ametnikud alles hakkavad puhkuselt tagasi tulema ja tavainimesi on samuti eelnõu aruteludeks võimatu kokku saada:
Algatatud: 15.12.2015 13:42
Tähtaeg: 08.01.2016 23:59
https://lasemaha.wordpress.com...
Sama märkamatult libises välja pressiteade, kus tähelepanu juhiti suhteliselt mõistlikele muudatusettepanekutele (eksami sooritamine eesti keeles, välismaalastele kehtivad samad taotlemise tingimused) ning põrutav osa peideti kõige lõppu. Mõned positiivsed muudatused seoti kavalalt ning pandi sõltuma 1 enesekaitse relva piirangust.
BNS lühikokkuvõtet lugedes oleks nagu kõik hästi: järgime seadust, oleme turvalisemad ja teeme inimeste elu lihtsamaks, on Siseministeeriumi ametnike seletuskirja märksõnade sõnum. Sõnum on nii hea, et esimese hooga annaks andeks ka nende asjade parandamise, mis pole katki olnudki.
Seletuskirja ennast lugedes koorub välja juba vähem roosiline pilt: ametnik on seadnud end moraalipolitseiniku rolli, seletuskirjas on üllatavalt palju demagoogiat ning meelevaldseid väiteid. Ka seaduse väljatöötamiskavatsuse koostamise hea tava on tegijatele ebamugavana jalgu jäänud ja seda pole koostatud, eelnev arutelu ja avalikkuse kaasamine puudus täielikult ning eelnõu kannab meeletu tormamise pitserit, vupsti! üllatusmunana süsteemi ilmununa. Tekib tahtmine kirjutada EBAPROPORTSIONAALNE PÕHIÕIGUSTE RIIVE kahemeetriste tähtedega kuhugi eriti nähtavasse kohta….
Sissejuhatuses deklareeritakse: „Eelnõu kohaselt tehakse RelvS-is kiireloomulised muudatused, mis on vajalikud, et aidata kaasa Eesti ühiskonna turvalisemaks muutmisele, samuti Politsei- ja Piirivalveameti tööprotsesside selgemaks ja operatiivsemaks muutmisele.“
Millised on need kiireloomulised muudatused, ilma milleta Eesti ühiskond hakkama ei saa?
Ilmselgelt ei saa tegu olla sellega, et Siseministeerium hakkas üleöö uskuma Riigikohtu põhiseaduslikkuse kolleegiumi otsuseid, et teatud punktid Relvaseaduses on vastuolus Põhiseadusega: viidatud otsused on aastatest 2010, 2011, 2013 sissejuhatuse all ning leheküljel 11 leiame viite ka otsusele aastast 2000. Relvaseadust on muudetud ka peale aastat 2013.
Võime järelikult olla kindlad, et Siseministeerium rutakalt riigi kodanikele midagi vabamalt lubama ei hakka, nii et „Samuti on oluline teha teatud eelnõuga kavandatavad muudatused RelvS-is esimesel võimalusel (nt Riigikohtu poolt PS-iga vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistatud sätete muudatused).“ kõlab paremal juhul irooniliselt ja halvemal juhul demagoogilise jälgede segamisena.
Sissejuhatuses viidatakse Euroopa Komisjoni tegevuskavale ja räägitakse terrorismist, rändekriisist ja Venemaa sanktsioonidest, vajadusest tõhustada relvapoliitikat.
Millele siis viidatakse? Viide viib sellele samale pressiteatele, kust saab edasi üle-euroopalist kõmu tekitanud populistlikule relvadirektiivile, millele on kogutud Change.org petitsioonil üle 277 000 vastuallkirja, mis on saanud tagajalgadele spordi-, hobi- ja reservistide organisatsioone üle kogu Euroopa ning mille kohta Soome kaitseminister teatas, et puhtalt sellisel kujul seda nemad rakendama ei hakka. Vastuseisu on avaldanud ka mitmed teised riigid. Relvadirektiivile pole kahe käega alla kirjutama tõtanud isegi mitte Eesti poliitikud, kuigi arutelu selle rakendamise ja võimaluste ümber käib nii vaikselt, et laiema üldsuse jaoks võib see ka olemata olla.
Siseministeerium kas ei ole nende arengutega kursis ja toetub vastuolulisele relvadirektiivile, nagu oleks see juba vastu võetud ja ratifitseeritud, tavaline alusdokument nagu Tallinn 2020 strateegia või Erihoolekande arengukava 2014-2020 – või siis ignoreerib neid. Las koerad hauguvad, karavan Siseministeerium liigub edasi.
Kuulsa EL relvadirektiivi puhul on peetud kõige probleemsemaks tugevat populistlikust, kus teravate algpõhjustega tegelemise asemel – illegaalne relvaäri ja rahvusvaheline kuritegevus, kurjategijate vaba liikumine ja korrakaitsestruktuuride võimetus ja soovimatus kasutada adekvaatseid meetmeid – on relvade osas mugavalt toodud peasüüdlaste rolli legaalsed relvaomanikud. Seadusekuulekale inimesele ettekirjutuste tegemine on muidugi kordades mugavam, kui kurjategijate jahtimine, ja manitsemine tulusam – hoolimata sellest, et probleemide tõeliste algpõhjustega tegelemine on võimalik ka olemasoleva seadusandluse raames – vaja on selleks kõigest poliitilist tahet. Kuidas ”Citizens of the European Union rely on the national governments and EU to ensure their security” suurejoonelise eesmärgi rakendamine praktikas pseudoprobleemidega tegeledes õnnestub, näitab aeg.
Õnneks loeme märkustest, lehekülg 3: Eelnõu ei ole seotud mõne muu menetluses oleva eelnõu ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.
Hingan kergendatult.
Vaieldamatult on seletuskirja huvitavaim ja ametniku mõttemaailma paljastavaim punkt idee keelata enesekaitse eesmärgil enam kui ühe revolvri/püstoli omamine. Kui Maksu- ja Tolliamet näeb kõikjal maksupettureid ning väikeettevõtluse soodustamine maksupoliitika kaudu liigitatakse õudusunenägude valdkonda, siis Siseministeeriumi ametnikule viirastuvad kurjategijate hordid ning ülipüüdlikkusest püüab ta olukorda lahendada laiendades oma pädevusvaldkonda nii Kaitsepolitsei kui kiriku mängumaale.
Kurjakuulutavalt deklareerib ametnik: Arvestades, et tulirelv on ohtlik, tuleks nende omamist ja valdamist piirata ning võimaldada nende omamine üksnes vajaduspõhiselt. Kehtiv RelvS ei sätesta turvalisuse tagamiseks ette nähtud relvade piirmäära ja seetõttu soetatakse koju relvi huvist relvade vastu, mitte vajadusest lähtuvalt.
Ametnik on saanud pidama hetk enne seda, kui oleks dokumenti fikseerinud, et „kriminaalsest huvist relvade vastu“ – pastaka sai pidama, kuid mõte jäi alles.
Kuskohas on sätestatud, et huvi relvade vastu või relva isiklik esteetiline eelistus on halb ja kriminaalne, või et ametnik peaks seda kuidagi reguleerima? Kas mõttepolitsei ei pidanud olema orwellik utoopia, mitte kurb tänapäev? Kas meie ametnikel on see pädevus olemas, et nad võiksid liigse vaba aja korral täita ka ühiskondliku moraali- ja kombluspolitseiniku rolli?
Kui praegu võib relvaomanik otsustada ja valida näiteks revolvri ja püstoli vahel, suurema ja väiksema kaliibri, pehmema ja kõvema päästiku, täpsema ja ilusama relva vahel või lihtsalt mugavama või praktilisema ja odavama padruniga relva vahel, siis edaspidiseks on ametnik ära otsustanud, et selleks pole kasutajal õigust. Katoliku kiriku ajaloolise institutsiooni on üle võtnud Siseministeerium, kelle arust laskmine peab olema vähemalt sama ebameeldiv ja piinlik nagu hiliskeskaegne seksuaalelu, lubatud ainult misjonäripositsiooni analoog ning igasugune isiklik meeldimine sillutab teed hukatusse. Rääkimata sellest, et võiksite ise otsustada, kas tahaksite lasta koduaeda kontvõõraks tulnud metskulti .22 daamirevolvriga või millestki muust. Võite ju kolida linna ära, esimese Eesti juurde.
Nii nagu majapidamises on sageli mitu autot, vastavalt vajadusele – suurem ja parema läbivusega masin perega suvilas käimiseks ning väiksem linna vahel igapäevaseks liikumiseks ja võib-olla mõni haruldasem iludus pühapäevasõitudeks – on täiesti mõistlik omada ka mitut relva. Suur .45 APC kaliibriga püstol on raske ja aeglase kuuli tõttu enesekaitseks suurepärane valik, ent pargis tervisesporti tegevale sörkijale või muidu suvises riietuses inimesele varjatud kandmiseks suurte mõõtude ja kaalu tõttu selgelt ebasobiv. Sellistes oludes on sobiv näiteks kompaktne .380 kaliibriga püstol või revolver, lasketiirus harrastussportlasele aga laialt levinud 9×19 mm kaliibriga relv. Kui see eelnõu praegusel kujul läbi läheb, on järgmisena oodata seadust, millega lubatakse inimestel vaid ühe auto omamine ning rohkem kui 70kW võimusega autot võivad omada vaid professionaalsed motosportlased.
Vastuseta on küsimus, millal selline kognitiivne nihe on toimunud.
Enne eelnõu koostamist ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna eelnõuga kavandatavatel muudatustel puudub oluline mõju. Muudatuste mõju ulatus, avaldumise sagedus, sihtrühma suurus ning ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike.
Kuidas niivõrd kardinaalse muudatuse puhul saab väita, et sel „puudub oluline mõju“?
Kuidas üldse jõuti sobiva piirmäära leidmisel numbrini 1? Miks mitte 7?
Mis on sellel kõigel pistmist terrorismi vastu võitlemisega?
Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine tähendab seda, et inimese põhiõiguse – vaba eneseteostus – riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.
Kas see, et ühel inimesel on 19 relva või kokku 465 inimesel 3 või enam relva, on iseenesest alus ära keelata kõik järgnevad relvad, kui ilmselgelt see ei ole olnud piisavaks probleemiks 25 aasta jooksul? Kas see on tõepoolest ainuke sobiv ja töötav lahendus ning mille puhul täpselt?
Puudub statistika, mis näitaks, et juba kahe turvalisuse tagamiseks soetatud relva puhul tõuseb mingite probleemide esinemine hüppeliselt ning et see ei ole ega saa olla seotud spordi-ja jahirelvade omamisega või nendega kaasnevate nähtustega või mis sedastaks, et spordi- ja/või jahirelvade omamine on nende probleemide puhul välistavaks teguriks.
Pealegi, kui on tegu üksikisiku probleemiga, siis kas poleks kordades mõistuspärasem ka lahendada probleemi üksikisiku tasemel, mitte terve riigi seadusandlust muutes?
Ainus huvitavate andmetega statistiline väide: Eestis on näiteks viimasel viiel aastal varastatud 42 relva ning kaotatud 626 relva. Kahjuks seda laiemalt ei sisustata ning selle seos seletuskirja ettepanekutega ja soovitud tulemuste saavutamistega jääbki saladuseks. Arvatavasti on numbrites sees ka sport- ja jahirelvad. Need võiks statistikast välja jätta, kuna ei puutu asjasse. Eelnõu autorid ei too välja kui palju kuritegusid on nende relvadega sooritatud. Arvestades, et seaduslikult soetatud relvade ballistilised andmed peaks politseil olemas olema, ei tohiks ka sellekohase statistika koostamine keeruline olla. Omakorda tuleks välja tuua kui palju neist relvadest kuulusid omanikule, kellel oli rohkem kui üks relv? Kui selgub, et mitme relva omanikelt kadunud või varastatud relvade (ja nendega sooritatud kuritegude) hulk on marginaalne, siis ei täida eelnõu oma eesmärki vaid on asendustegevus. Võib-olla oli see mõeldud hoopis dokumenti, mis peaks tegelema korterivarguste ennetamise kavaga?
Lk. 7 viidatud 3-1-1-14-97 ei räägi relvadest mitte midagi ega sedasta midagi järgnevast: Arvestades Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust kohtuasjas nr 3-1-1-14-97, võib asuda seisukohale, et tulirelvade piiranguteta omandamine, hoidmine ja kandmine seab reaalsesse ohtu igaühe elu, mis on aga esmane põhiseaduslik väärtus, mis vajab kaitsmist. Näpukas? Paberi triikimisel kuuma triikrauaga nähtavale tulev salatekst?
Teine näpukas on leheküljel 28, kus kehtivaid relvalubasid on ühel real 30 000 ning järgmisel juba 28 000. Ei ole välistatud ka teiste näpukate leidumine.
Relvaloa taotlemise protsess erineb ka kardinaalselt supermarketist esmatarbekaupade ostmises ja „piiranguteta omandamine“ selle kohta kindlasti öelda ei saa. Tervisetõend, lasketest, teooriatest, esmaabi andmise oskus, varasem karistatus – kui piima ja leiva ostmine nõuaks kõike sama, käiksime poes kord kvartalis. Demagoogia õitseb seletuskirjas nagu noore neiu rõõsad põsed.
Vaimustust tekitab ka idee üleliigsete relvade realiseerimisest, seda enam, et selle rahalist mõju relvaomanikele pole peetud vajalikuks hinnata: „… tuleb üleliigsed relvad võõrandada enne relvaloa vahetamist. See tähendab, et mitme turvalisuse tagamise otstarbega relva omanikud võivad neid relvi käidelda kuni olemasoleva relvaloa kehtivuse lõpuni. Kui üleliigseid relvi ei õnnestu võõrandada enne relvaloa vahetamist, tuleb need RelvS-i § 44 alusel üle anda Politsei- ja Piirivalveametile. „
Mitte sõnagi relvade sundvõõrandamisest või muul moel maksumuse hüvitamisest – annad ära ja kõik. Sügavalt relvaomaniku isiklik probleem, et selle sätte jõustumisel ka teised peavad oma relvadest lahti saama kiirendatud korras küllastunud turul – tuleb ju leida sellised ostjad, kel ühtegi samal otstarbel soetatud relva poleks või loota, et esmakordse relvaloa taotlejate hulk mitmekordistub. Üks kahest – kas seaduskuulekas relvaomanik jääb ilma oma relvast (mis ei pruugi olla odav, rohkem kui 1000 EUR maksvaid relvi on küll ja küll) või tekib suur hulk esmase relvaloa taotlejaid ja värskeid relvaomanikke. Sellega aga jaotatakse sama hulk relvi lihtsalt laiemale ringile. Kas see on eelnõu eesmärk?
Muudatus puudutab isikuid, kellel on relv üksnes turvalisuse tagamise eesmärgil. Selliseid isikuid on praegu ligikaudu 2600, ütleb lk. 30. Piiratud tsiviilkäibega relvi on registris aga 66 000, jagatuna umbes 28 000 relvaloa ning 1700 paralleelloa vahel.
Varasemast ei andnud kuidagi välja lugeda, et piirangust vabastatakse need, kel kas spordi- või jahi tarbeks on mingi teine relv olemas, vaid et mõjutab kõiki, kel vähemalt kaks turvalisuse tarbeks soetatud tulirelva. Et tegu ei ole ajutise iseloomuga piiranguga, avaldab see mõju kõigile tulevastele relvaomanikele ja nende vabadusele osta ja kasutada relva ning hinnata selle sobivust enda jaoks. Enesekaitseks kasutatava relva sobivus ei ole vähem oluline kui sportrelva oma, sest kasutaja paneb sellele oma ja lähedaste elu ja tervise säilitamise vastutuskoorma. Miks just enesekaitseks hangitud relvad eraldi välja valitakse, samuti ei selgu: põhimõtteliselt saab ju korraldada inimesed ka sporti tegema ühe väljavalitud relvaga, ehk jahti pidama.
Novembris hukkus 9 jalakäijat – viie aasta traagilisim tulemus, ütleb maanteeameti esindaja. Kas näeme varsti eelnõud, mis keelab teise auto omamise? Kümned hukkunud aastas, igal aastal, võiks olla vähemalt sama väärtustatud elu hinnaga kui relva läbi hukkunud. Palju neid ongi nüüd 5 aasta lõikes võrreldes autoõnnetuses hukkunutega, kui maha võtta enesetapud, sh politseinikud?
Eelnõuga muudetakse praegu kehtiv relvaseadus oluliselt rangemaks ja seda ei saa kuidagi pidada väikeseks mõjuks, mida tohiks kiireloomuliselt menetleda. Seda enam, et seni on Siseministeerium saatnud avalikkusele hoopis vastupidiseid sõnumeid. Näiteks 31.10.2014 Sakala artiklis „Nõuniku hinnangul on relvaseadus piisavalt range“ kinnitab Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Tarmo Pruuli (seletuskirja kohaselt sellesama eelnõu autor), et Eesti relvaseadus on üsna range ning nõudlikumaks muutmisega mingit efekti ei saavutataks. Tsitaat: «Kui relvaomanik sellest kinni peab ja relva ohutuse eest hoolitseb, on ka õnnetuste juhtumise ja relva valedesse kätesse sattumise risk väike.»
Eelnõust ei selgu, kuidas ja mille alusel on umbes ühe aasta jooksul Siseministeeriumi hinnang nii kardinaadselt muutunud, et nõuaks relvaseaduse kiireloomulist muutmist.
Küsimused, mis seletuskirja lugemisest tõusevad, lausa karjuvad vajadusest seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse korraliku rakendamise järele. Mitte kodanik ei pea põhjendama söögi alla ja peale, et ta pole kalkun, vaid seaduselooja ära näitama, miks ja mil moel tema ette pandud muudatused vajalikud ja head oleksid riigi kodanikule. Seda, et vaikimine ja segaste sõnumite edastamine on halb poliitika, on viimase kahe aasta elava debati aineseks olevate teemadega juba küllalt nähtud.
Mitte formaalset kaasamist pole vaja, vaid tegelikku.
Seniks aga lohutage end teadmisega, et inimene, kes seletuskirja järgi näib olevat olnud seotud nende pärlite väljatöötamisega, kommenteerib seda sotsiaalmeedias nii:
Palun tõstke käsi, kes on enese ja vara kaitseks pidanud relva kasutama. Tõsi. Ka sportrelvad peaksid olema vaid neil, kes on aktiivsed sportlased ning osalevad võistlustel.
Kuna sporditulirelvade regulatsiooni oluliselt ei muudatud (va laskemoona piirmäär), siis hetkel pole seda diskusiooni mõtet pidada.
Põhjendada enam vaja pole, sest lõppeb politseile väljamõeldud lugude rääkimine. Kui ikka vaja ennast kaitsta, siis piisab ühest relvast. Ehkki Eesti tingimustes on ka selle vajadus l arusaamatu.
Inimesed ostavad arusaamatutel põhjustel hunnikutes relvi kokku.
Ametnik on rääkinud teie kõigi eest. Süüdi ilma kohtuotsuseta.
Süüdi ilma kohtuotsuseta
Arvamus
TRENDING
