Esimeseks Kanada eesti gaidide-skautide talvise hooaja ürituseks oli Suur Lumelaager „Virmalised 2006“, mis toimus 21. ja 22. jaanuaril Kotkajärvel. Osavõtjaid oli hellakeste-hundude ridadest kuni pensioniealisteni. Kõigil oli lõbus ja meeldiv olla laagri sõbralikus õhkkonnas!
Kotkajärve värav talvemantlis. Foto: T. Kütti
Suur ärevus ! Talvise suurlaagri idee sai alguse juba septembris toimunud Kanada eesti skautliku liikumise nõupäevadel, kui noorte üksused arutasid talvist tegevust, mh seda, kes millal Kotkajärvele tuleks. Skautide ja gaidide erikoosolekutel tekkis idee, et kuna paljudel peredel on kodus nii tütar kui ka poeg, miks siis mitte tulla koos Kotkajärvele? Ja kui juba koos, siis miks mitte kõik Toronto noorte üksused samaaegselt?
Üldkoosolekul arutati asja ja kiideti heaks. Suurt Lumelaagrit oodati sellest ajast peale juba suure ärevusega. Novembris algas tihe plaanimine, detsembris registreerimine ja ühistranspordi korraldamine. Koostati programm, moodustati tehniline meeskond ja leiti peakokk. Osavõtjaid registreerus üle 100.
Suur mure! Plaanid olid paigas, jõulupühad seljataga. Detsembrikuu oli erakordselt külm ja lund oli küllaldaselt. Tuli vaid paar esimest jaanuarikuu nädalat üle elada ja siis laagrisse!
Ilmataadil olid aga teised mõtted. Jaanuari ilmad olid mahedad. Temperatuurid seisid miinuskraadide asemel hulk aega plusspoole peal. Vihmasadu kahandas järjest lund. Olgugi et Kotkajärvel oli palju rohkem lund sadanud kui Torontos, oli sealnegi lumekiht kannatada saanud — see oli märg, jäine ja kattis vaevalt maapinda.
Mis laagrist saab? Kas tasub suurt noortehulka laagrisse viia, kui lumeolud on viletsad ja vihma oht sunnib plaanitud tegevuse siseruumidesse? Ilmateate kohaselt oli Kotkajärve ümbruskonnas isegi reedel enne laagrit vihma oodata.
Õnneks aga püsis meie lootus (või jonn?). Ilmatargad lubasid nädalavahetuseks külmemat ilma ja isegi veidi lund. Mis siis muud kui laagrisse!
Reedel sõitsid juba mitmed „kandvad jõud” (Pearu Tamm, Mikk Jõgi, Robert Kivi, Enno Agur jmt) Kotkjärvele ettevalmistusi tegema.
Kotkas tervitab Kotkajärve väravas noori igal aastaajal.
Suur lumesadu! Reedene vihmasadu jäi tulemata. Ilm oli mahe ja eeltööde jaoks täiesti sobiv. Lund oli küllalt, nii et sai suusatada ja mootorsaanid said autode ja hoonete vahel liikuda.
Reede õhtuks olid juba mitukümmend osavõtjat kohale jõudnud. Saun oli kuum Lembitu külas. Tuju oli hea ja oodati vaid ülejäänud laagrirahvast, kes pidid kohale jõudma laupäeva hommikul.
Keskööl hakkas lund sadama, mis veelgi tõstis laagriliste tuju. Ja hommik üllatas kõiki 15 cm paksuse värske, koheva lumekorraga.
Laupäeva hommikul lahkus buss Eesti Maja juurest. Lumiste teede ja vahepeatuse tõttu kulus ligi 3,5 tundi kohalejõudmiseks. Ka autosõidule kulus teeolude tõttu tavalisest rohkem aega. Õnneks jõudsid kõik, keda oodati, kohale!
Suur rõõm! Kell 12.30 kogunes laagrirahvas Anton Õunapuu nimelisele lipuväljakule. Laagri „Virmalised 2006” avasid laagrijuhid ngdr. Tiiu Nõmmik ja nskm. David Hogg. David ütles, et see olevat esimene kord Kotkajärve ajaloos, kus talvisel ajal ületab Kotkajärve „elanikkond“ 100 inimese piiri.
Suur-Lumelaagri juhid, ngdr. Tiiu Nõmmik ja nskm. David Hogg.
Suur-Lumelaager avati lipu heiskamise ja lauluga.
Seejärel siirduti Kotkajärve kohvikusse, kus lastevanematest koosnev „pererahvas” oli sooja lõunasöögi valmistanud. Peakokana tegutses Susan Vanaselja. Söömine käis kahes vahetuses, kuna kohvik on võimeline ainult 70 inimest korraga vastu võtma. Soe söök täitis pärast värskes õhus tegutsemist igati oma eesmärgi, mille eest ka tänati laulu ja hüüetega.
Suur-Lumelaagrist osavõtjad laagri avamisel.
Laagri programm oli mitmekesine ja noortele anti valida, millisest tegevusest nad soovisid osa võtta. Pakuti suusamatka, kelgutamist, jalgpalli lumisel väljakul, käsitöö tegemist Peamajas jms. Tegevus oli lõbus, kuid väsitav. Rõõmuga tuldi tagasi kohvikusse õhtusöögile.
Kotkajärve sauna olid päev läbi kütnud vanem-skaudid. Naisperele pakuti sauna peale õhtueinet ja meespere valmistas Peamajas laagrimärke. Kell 20.30 algas Peamajas ühine koldeõhtu, kus Veiko Parming ja Sandra Vanaselja olid lõkkejuhtideks. Enamusel õhetasid põsed ja mõnedel vajusid koguni silmad kinni.
Vanade tuttavate laulude sekka tutvustati ka vastvalminud „Virmalised 2006” laagri laulu (viis: It’s a Long Way to Tipperary). Tänu laulusepale, skm. Evald Oderile!
Sõprusringiga lõpetati lõkkeõhtu, lauldes „Nüüd uni tule rutuga”. Aga ilmselt said laulusõnadest aru ainult hellakesed ja hundud, kes siirdusid oma öömajadesse. Gaididel algas laagrimärkide tegemine ja meespere läks sauna. Kui sellega valmis saadi, algas öömäng skautidele ja gaididele. Alles peale keskööd kuulutati välja öörahu.
Hommikul tervitasid meid särav päike ja sinine taevas. Pakkimine ja hommikusöök möödusid sujuvalt ja kiiresti. Algas põnev tegevus noortele — osaliselt mäng, samuti võistlus ning oskuste õpetamine. Noored jagati gruppidesse ja igal grupil tuli läbi teha viis tegevuspunkti. Õpiti suusatamise paaristõuget, ühel suusal tasakaalu hoidmist, suuskadel manööverdamist ja liikumist, slaalomit ja teatejooksu lumes. Kiitus korraldajatele — Arno Türk, Kristian Medri ja Eerik Randsalu — ning nende abilistele!
Oligi käes lõunasöögi aeg, siis hooned korda, pakid selga ja piki Eesti teed 2 km tagasi autode ja bussi juurde. Lahkudes olid kõik rõõmsad õnnestunud laagri üle ja tehti juba plaane Kotkajärvele tagasitulekuks.
Laagri lõpetamine. Fotod: T. Kütti
Osavõtjate tänu kuulub kõikidele korraldajatele, abilistele ja juhtidele, kes panid sellele vahvale sügisel tekkinud mõttele „jalad alla”. Loodame, et saame selliseid üritusi ka järgmistel aastatel korraldada.
