22. ja 23. juunil kogunesid eesti akadeemiliste organisatsioonide liikmed jälle Jõekääru Suvekodu maa-alale, et koos veeta suve esimene nädalavahetus. Juba kuuendat korda peeti AK (Akadeemilise Kodu) Suvepäevi. Igati õnnestunud üritus läks korda tänu vilunud korraldajatele ja hea ilma tõttu. Mõni võib siiski imestada, et ilm oli hea, kuna hommikune Toronto ei olnud just päikesepaisteline, aga mida enam päev edasi läks, seda paremaks ilm muutus. Õhtuks, kui oli aeg minna lõkkele, oli selge jaaniöö täiskuu valguses.

Suvepäevade avamine toimus laupäeva keskpäeval lipuheiskamisega ja tervitusega peakorraldajalt Vello Sootsilt. Rahvast tuli pidevalt juurde, kuni ametlikus lõpparvestuses oli kirjas 75 osavõtjat. Oli ka neid, kes alles hilistel öötundidel kohale jõudsid. Suurele arvule vaatamata oli meeleolu hoopis perekondlik, sõbralik ja mõnus.

Päevakava oli juba tuttav. Einetamine väljas peamaja kõrval; grillvorstid, puuvili, ja sinna juurde vaadiõlut. Iga toidu serveerimise juures oli ametis eri korporatsioon või selts ja perenaiseks oli Linda Tammisto. Peale esimest söömist toimusid „spordivõistlused“. Mai Kreem oma lakkamatu energiaga meelitas mõned ujulasse kiirujumist proovima. Korvpalliplats meelitas nii mängijaid kui ka pealtvaatajaid ja prooviti kroketit, bocce'i ja kurnimängu. Ka nähti mõnda bridzhi mängimas. Suure vaevaga ajas Jüri Laansoo kokku võistkondi köieveoks. Kui need lõpuks kohal olid, siis pingutati ikka kõvasti, ja rõõm oli võitjatel suur, kui shampanjapudel kätte toodi. Sel aastal tehti veidi teisiti — koostati sõprusvõistkonnad, selle asemel, et köit tõmmata eraldi organisatsioonide kaupa.

Teised mõistlikud inimesed kasutasid sooja suvepäeva tuttavatega vestlemiseks. Elevust tekitas vahepeal toimunud terve sea küpsetamine, mida professionaalne kokk õhtusöögiks serveeris ning imeosavalt ja kiiresti lahti lõikas. Tema osavusele vaatamata oli kiusatus igaks juhuks ta sõrmed pärast üle lugeda. Enne aga, kui lubati seapraadi ja kapsaid süüa, toimus iga-aastane suurettevõtmine — grupipildistamine. Võite arvata, kui raske on rahvast nurmelt ja võsast kokku ajada, panna nad kõik samal ajal kaamera poole vaatama ja naeratama. Ja kuigi see täiel määral ei õnnestu kunagi (mõni ei jõua kohale, mõni uurib oma naabrit), sai siiski suvekodu katuselt mitu fotot tehtud ja juba lehes ka näidatud (vt. foto meie eelmises lehes lk. 24 — toim.). Alles siis lasti söögisappa. Peale sööki on olnud tavaks esile tuua äsjased kooli lõpetajad, kes kohal on. Sel aastal anti nelgiõis ja kringel Maaja Uukkivile, kes lõpetas diplomikursuse „Human Resources“ alal.

Kui hakkas pimenema, süüdati ranna ääres vägev jaanituli. Lõkkeõhtu kulges väga mitteformaalselt — kui oli vaja laulujuhti, siis astus ette Märt Matsoo ja õhtu jooksul lauldi ära kõik kümme laulu Suvepäevade laululehtedelt. Kui oli vaja nalja, siis tuli ringi keskele Laas Leivat, kel oli terve pikk rodu anekdoote, millega ta pani seltskonna naerma. Vahepalaks laulsid AKEN'i naised selle aasta "hit" laulu „Kolmeteistkümnes Hiigelbasaar“, Postipoisi viisil. Õhtu suurnumbriks oli Maaja Uukkivi poolt koostatud teatri-etteaste, kus üksteise järel voolasid naljajutud professori ja tema pere ja tuttavate kohta. Ei puudunud ka kostüümid, parukad ega väga andekad näitlejad. Professorit mängis Maaja Uukkivi, tema naist Leiki Veskimets, viimase „sõbrannat“ Risto Leivat ja tema kolleegi Märt Matsoo. Sissejuhatuse tegi Aare Voitk. Pidev naer ja maruline aplaus olid hinnanguks lavastusele. Need, kes pühapäeva hommikul veel kohal olid (või kes enne lõunat üles ärkasid), said peamajas hommikusööki, mille juurde käis endastmõistetavalt hapukapsasupp. Siis ei jäänud muud üle kui nõud pesta, potid- pannid küürida ja põrandad pühkida. Suvekodu tuli laste jaoks puhtaks teha. Väike seltskond oli järel, kui lipp langetati ja järjekordne ühisüritus ajalukku raiuti.

Suur tänu korraldajatele Vello Sootsile, Jüri Laansoole, Helle Arrole ja Helge Kurmile. Aitäh ka organisatsioonidele, kelle liikmed oma toimkonna tööd hoolega tegid. Tore oli paljude sõpradega veeta jaaniõhtut!

Märkmed: