„Sõja ja rahu vahel - Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani”, S-KESKUS, Tallinn, 2004; 566 lk.
Juhin lugejate tähelepanu Eestis ilmunud raamatule „Sõja ja rahu vahel — Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani“, I köide. Teose koostaja ja väljaandja on mittetulundusühing S-KESKUS, mille sihiks on Eesti lähiajaloo põhjalik uurimine. Ettevõtmise idee algatasid ajaloolased Mart Laar ja Eerik-Niiles Kross ning praeguseks töötab teose kallal hulk Eesti ajaloolasi: Magnus Ilmjärv, Heino Arumäe, Tõnis Tannberg, Urmas Salo, Luule Rand, Aivar Niglas, Toe Nõmm, Ago Pajur — kui mainida mõned nimed. Pandagu tähele, et mahukas raamat on alles esimene köide kavatsetavast 10-köitelisest sarjast. Koostamisel on järgmised osad:
II köide „Esimene nõukogude aasta”; III köide „Sõda Eestis 1941”; IV köide „Saksa okupatsioon”; V köide „Eesti sõjamees Teises maailmasõjas”; VI köide „Sõda Eestis 1944”;
VII köide „Poliitiline olukord Eestis 1944-1956”;
VIII köide „Vastupanu NSV Liidu vägivallapoliitikale”; IX köide „Eesti ja maailm” ja
X — Ingliskeelne koondköide.
Nagu näha, on siin tegemist hiigelettevõtmisega, sest vastandina senistele, eriti paguluses ilmunud ülevaadetele, põhineb käesolev töö ulatuslikul arhiivmaterjalil. Ainuüksi esimeses köites on antud 1561 viidet! Andmed on hangitud Eesti, Vene, Saksa, Inglise, Prantsuse, Poola, Soome, Läti, Leedu jpm. arhiividest ning allikatest. Ilmselt on see nõudnud ränka tööd, kuid tagajärg on vastavalt kõrgetasemeline. Kui seeria kord täielikult valmib, siis ei leidu talle Eesti lähiajaloo uurimuste alal võistlejat.
Käesolev esimene köide jaguneb kolmeks peatükiks: I — Diplomaatiline taust; II — Eesti kaitsedoktriin ja sõjajõud; III — Okupatsiooni ettevalmistamine. Esimeses peatükis antakse detailne ülevaade Euroopa poliitika ja diplomaatia keerdkäikudest ajavahemikus 1920-40. Vaatluse all on kõik tookord olulised Euroopa maad. Samuti on analüüsitud nende huvid/kavad Baltimaade ning Loode-Euroopa suhtes. Siit selgub täie tõsidusega, kui pahaendelised olid 1930-ndad aastad — ajajärk, mis eriti pagulaseestlastele on meelde jäänud sügavalt rahuliku õnneajana. Tegelikkuses aga liikus olukord karmi järjekindlusega 1939. aasta katastroofi suunas.
Erilist tähelepanu on pühendatud Eesti välispoliitikale ja Balti riikide koostööle. Üksikasjaliselt analüüsib teos pingutusi luua nn. Idapakt ja hiljem Balti Liit. Oleme harjunud kolme Baltimaad vaatlema kui enam-vähem ühesuguste huvide ja probleemidega riiki. Raamat näitab, et see nii siiski polnud. Eriti Leedu oli eriseisundis tänu konfliktidele Poola (Vilniuse piirkond) ja Saksamaaga (Klaipeda/Memel).
Hitleri võimuletulekuga muutus Euroopa seisund drastiliselt ning läbinägelikud vaatlejad mõistsid, et eriti Balti väikeriikide päevad olid loetud. Tõsi küll, Tallinn, Riia ja Kaunas deklareerisid iga hinna eest neutraliteeti, kuid tagaselja naerdi nende püüete üle nii Berliinis kui Moskvas. Kui siis Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimine teatavaks sai, oli välismaistel vaatlejatel selge, mis Baltimaid ootab. Baltlased ise aga ei tahtnud seda tunnistada; ametlikult mõnedki rõõmustasid pakti üle, mis pidavat „garanteerima edaspidist rahu” Baltimaades.
Raamatu teises peatükis on antud detailne ülevaade Eesti sõjajõududest: nende areng alates Vabadussõja lõpust, sõjaline ja tehniline varustus, isikuline koosseis, organisatsioon, mobilisatsiooniplaanid, koostöö välisriikidega, valmisolek sõjaks jpm. Lugeja saab hea pildi raskustest — eriti 1930. a. suure majanduskriisi taustal — hoida sõjaväge vähegi ajakohasena. Sõjaasjandusest huvitatuil on siin palju lugeda. Soovite teada, kui palju Eestil oli püssipadruneid aastal 1939? Vaadake lk. 253. Tankitõrjekahureid? Lk. 249. Põhjalikult on analüüsitud kõiki kaitsepoliitikaga ühenduses olevaid alasid — sõjaväe eelarvete suhted riigikassaga, relvade ostu- ja müügilepingud, kaitsedoktriinid võimalike rünnakute korral jne. Samuti on antud ulatuslikke võrdlusi Läti, Leedu, Soome ja Poola sõjajõududega, rääkimata Punaarmeest ja Saksa Wehrmachtist — nii inimvarud kui tehniline külg.
Kolmas peatükk, „Okupatsiooni ettevalmistus” kirjeldab Eesti Vabariigi lõpu algust. Esiteks antakse pikk ülevaade Punaarmee ajaloost. Mõtlemapanev on lugeda, millise järjekindluse ja oskusega Punaarmee aastate vältel üles ehitati, nii riigikaitse organina kui „proletariaadi vallutussõdadeks”. Alles Stalini ajal, kui Komintern oma tähtsuse kaotas, muutus Punaarmee rohkem riigikeskseks võimuks, kuid vallutuspoliitika jäi endiseks, eriti nende suhtes kes olid kord olnud „jagamatu Venemaa” osad.
Siitpeale muutub iga lehekülg traagilisemaks: Saksa ja Vene sõda Poolaga, Punaarmee poolt vallutatud Poola alade sovetiseerimine, massiküüditamised seal (kokku 287.000 inimest!), Katõni massimõrv jne. Osalt oli see eelprooviks ja mudeliks Baltimaade anastamise kavadele. Ainus hele punkt on Soome edu Talvesõjas. Ehkki N. Liit pani välja suure sõjajõu ning kasutas poliitilisi trikke (Terijoe nukuvalitsus, Soome Demokraatliku Vabariigi ja selle Rahvaarmee loomine), peeti siiski vastu 1939. a. novembrist kuni 1940. a. veebruarini, mil sõlmiti vaherahu. Oluliseks teguriks selles edus oli rahva üksmeelne toetus demokraatlikule riigikorrale. Sellest tulenevalt võitlesid isegi soome kommunistid riigi iseseisvuse eest. Eestlastele pakub erilist huvi Soome ja Eesti vahekord noil kriitilistel kuudel.
Edasi järgneb kirjeldus, kuidas 1939. a. lõpus Eesti iseseisvus de facto likvideeriti: baaside lepingu pealesurumine (28. sept. 1939), Punaarmee sissemarss (18.-19. okt.), Eesti isoleerimine ning Venemaa üha suuremad nõudmised.
Äratab tähelepanu raamatu professionaalne toon. Rohked faktid ja sündmused on küll esitatud voolavas, loetavas stiilis, kuid subjektiivseid kommentaare leidub vähe, kui üldse. Kus on kahtlusi, teadmatust, on see ära märgitud. See on küpse ajalookirjelduse tunnus. Teksti illustreerib rikkalik pildimaterjal. Raamatu lõpus on antud 22 täiendavat lisatabelit Eesti ja ta sõjajõudude kohta, samuti on ära toodud 34 olulise dokumendi/lepingu koopiad. Kas raamatus on ka vigu, ebatäpsusi? Siin maailmas pole midagi perfektset. Kokkuvõttes on käesoleval juhul siiski tegemist kõrgetasemelise uurimustööga.
Suur koguteos Eesti ajaloo kohta
Kultuur
TRENDING
