Tõuseb söögiisu ja lähen alla, ema ja vanaema teevad kaasavõetud toidust võileibu. Hiljem tulen koos vennaga taas tekile. On keskpäev, kui järsku kostavad madruste ärevad hüüded ja kohe seejärel algab kõrvulukustav õhutõrjerelvade paukumine. Vaatan kõrvalseisva madruse väljasirutatud käe suunas ja näen üsna madalal mere kohal meile küljelt lähenemas mitut lennukit. Flakid tulistavad neile vastu, tühjad mürsukestad veerevad laevatekile. Jälgin kiiret sündmuste käiku pinevusega, aga paanikata. Nii nagu asja, mida ma ei saa muuta ega mõjutada.

Silman meres liikuva torpeedo vahujoont. See tuleb otse meie laeva poole, aga „Wartheland“ on juba lennukite ilmudes täiskäigu andnud ja end silueti vähendamiseks põiki keeranud ning jõuab enne eest ära, kui vahujoon meie teega ristub. Torpeedo läheb „Warthelandi“ ja meie kiiluvees sõitva „Mindeni“ vahelt läbi. Ka teiste lennukite torpeedod ei taba. Tõrjetuli pani lendurid surve alla, nad ei läbe paremat heitenurka otsida (hiljem kuulsime, et üks torpeedo hüppas lutsukivina üle „Mindeni“, läbistas laeva korstna ja kukkus teisel pool laeva merre. „Minden“ pääses täistabamusest üle noatera). Pärast raginat ütlevad mõned, et lennukeid oli neli, teised väidavad, et viis. Üks kohkunud mees ütleb, et kümme, aga tema nägi topelt. Ka arvamused torpeedode kohta erinevad.

Kuid lennukid tulevad tagasi, ründavad seekord teiselt poolt, pakpoordist. „Nad on oma torpeedod heitnud, nüüd tulistavad pardarelvadest,“ karjuvad madrused ja käsivad tsivilistidel tekilt ära treppidest alla varjule minna. Läheme meiegi, vend ja mina. Ülalt kostab põrgulärm, „Wartheland“ ja teised laevad annavad marulist tõrjetuld. Pärast kuuleme, et üks lennuk tulistati alla ja kukkus silmapiiril merre. Meie laev olevat saanud pardarelvadest pihta, aga ohvriteta. Küll aga on surnuid ja haavatuid „Mindenil“.

Lennukid enam tagasi ei tule ja varsti kinnitavad laevamehed, et oleme ohtlikust alast möödas. Ülejäänud reis kulgeb rahulikult. Enamiku päevavalgest veedan laevalael, päästevest igaks juhuks ümber kere. Mine sa neid Vene allveelaevu tea, kuigi nad olevat veel Soome lahe tõkkesüsteemi taga kinni. Aga mis siis, kui mõni sealt ikkagi läbi poeb? Soome peab ju vaherahu? Tinahall meri on kerges laines, veteväljal võib silmata tuule tõstetud valgeid laineharju. See on mu esimene merereis. Laev õõtsub, niiske tuul on kui siidrätik vastu silmnägu. Mind haarab taas juba Tallinnast väljasõidul kogetud põnevustunne. Noorusliku uudishimuga elan oma suures seikluses nagu Jack Londoni või Robert Louis Stevensoni romaani kangelane. Ma ei muretse selle pärast, mis ootab ees.

Suur põgenemine kui seiklus? Jah, ka seda.

Gotenhafenisse, poolakate Gdyniasse, jõuame 22. septembri, minu 15. sünnipäeva hommikul kell 7.00, pardal 180 haavatud sõdurit ja 3500 põgenikku, nagu seda kinnitab sissekanne Saksa mereväe Danzigi ameti sõjapäevikus: „22.9.44 / 07.00 / Gotenhafen / „Warthelnad“ eingelaufen aus Reval mit 180 Verwundeten, 3500 Flücthingen, 300 ts Gepack.“ Tallinna reidilt lahkumisest saadik oleme merel olnud kaks ööd ja ühe päeva, kokku 35 tundi.

Varsti kinnitatakse „Wartheland“ kai äärde. Haavatud kantakse või aidatakse laevalt maha, samuti tõstetakse kaile põgenike suuremad pakid. Ja siis ongi meie kord laevatrepist alla astuda. Kail sagib oma pakke ja kohvreid otsivaid inimesi, kõik tsivilistid näivad olevat eestlased. Leiame meiegi oma kohvrid ja siis istume kas neile või otse maha ja ootame, mis nüüd edasi saab. Omapead ei ole meil kuskile minna. Näen Hjalmar Mäed ja mundris Litzmanni kõndimas põgenike keskel ja nendega vestlemas. Mingis univormis sakslannad kostitavad saabunud põgenikke supi ja ersatskohviga.

Meid viiakse põgenike vastuvõtu- ja transiitlaagrisse Gotenhafeni äärelinnas. Saame korralikku toitu ja magamisasemed. Teised jäävad puhkama või asju arutama, mina lähen linna vaatama. Germaanluse kultusromantika vaimus „gootide sadamaks“ ümbernimetatud Poola linn Gdynia paikneb sõjaeelse nn. Poola koridori rannikul ja oli kahe maailmasõja vahel Poola ainus väljapääs merele. Poolakate poolt põhiliselt 1930. aastatel rajatud linn, sirgete tänavate ja suurte sadamaehitistega jätab uue ja kuidagi poolelioleva mulje. Poolakad on nüüd siit välja aetud ja tänavatel võib kuulda ainult saksa keelt. Aga ka eesti ja läti keelt, sest Gotenhafeni sadamasse on saabunud laevad tuhandete põgenikega.

Järgmisel päeval tuuakse laagrisse neid, kes pääsesid hukkunud „Moerolt“. Mõnel on seljas Saksa mereväelaste riided, mis neile on päästelaeva pardal antud, teistel on palitute ja pintsakute asemel sõjaväetekid ümber õlgade. Levivad jutud kohutavast katastroofist, mis meist päev hiljem Tallinnast väljasõitnud laeva tabas. Alles nüüd, tagantjärele, tekib õudustunne – läks ju torpeedo meist mööda umbes 100 meetri kauguselt. Väristan õlgu, nagu oleks mullegi tekki vaja.

Otsustan kasutada soodsat võimalust ja käia ära lähedalasuvas Danzigis, poolakate Gdanskis, sõjaeelses vabalinnas. Sõidan sinna rongiga. Teel Danzigi peatub rong kuurortlinnas Sopotis, kus enne sõda oli kuulus mängupõrgu. Vana hansalinn Danzig on pommitamata ja terve ning jätab oma linnasüdame gooti stiili hoonete, punaste viilkatuste ning nägusate uusehitistega mõjuva ning üpris suurlinliku mulje. See ongi kõige suurem linn – üle kahe korra rahvarikkam tolleaegsest Tallinnast - , kus seni olen viibinud. Ja jääb selleks, kuni järgmisel kevadel jõuan Prahasse. Väikest Oskarit, plekktrummimeest, ma Danzigis kahjuks ei kohanud.

Põgenike seas on neid, kel oli Saksamaale saabudes kindel sihtkoht – kas seal juba olevate sugulaste või siis tuttavate eestlaste või sakslaste juurde. Või vähemalt eesmärk suunduda mõnda ahvatlevasse paika – näiteks Shveitsi või Taani piiri lähedusse. Meil isiklikke kontakte ees ei ole ja paremate paikade otsimise seiklust ei taha ema oma kolme hoolealusega ette võtta. Tuleb jääda ootama, mida sakslased meiega peale hakkavad.

Sakslastel on kõik hästi organiseeritud ning suhtumine eesti põgenikesse asjalikult korrektne, sageli väga sõbralik. Neile on üldiselt teada, et Eesti sõdurid võitlevad idarindel ja on seal korda saatnud kuulsusrikkaid tegusid. Paari päeva pärast viiakse meid Gotenhafenist rongiga Oderiäärsesse Frankfurti, teise transiitlaagrisse. Seal on lihtsalt jube – koledad, kahekordsete naridega barakid, madratsiteks põhukotid, baraki keskel laud ja pikad pingid ning raudahi, millel saab kuuma vett keeta. Söögiks lahja supp ja tükk leiba. Õnneks on meil veel järel kaasatoodud toitu. Öösel on needuseks lutikaparved, mille tõrjeks pannakse naride kohale vihmavarjud, sest lutikad kukuvad laest naridele. Mina ja mu vend ei ole enne lutikat näinud, nüüd siis näeme. Kuuldavasti olid enne meie saabumist barakkides asunud kindral Vlassovi vene soldatid. Seal tuleb meil olla siiski vaid paar ööd. Laagrist suunatakse põgenikud gruppide kaupa uutesse töö- ja asukohtadesse.

Meie pere koos poolesaja eestlase ja lätlasega läkitatakse Tshehhoslovakkia küljest ärakistud Ida-Sueedimaale, Zwittau-nimelisse väikelinna, kus ema ja mind pannakse tööle langevarje tootvasse vabrikusse. Seal pidime venelaste lähenedes aprillis 1945 uuesti põgenema läbi Tshehhi – üle Praha ja Plzeni – läände, ameeriklaste kuulsa kindral Pattoni 3. armee kaitse alla. Aga see on juba teine lugu.

Märkmed: