Eriti kahju oli isale kingitud ja signeeritud, tihti pühendusega portreefotodest isikutelt nagu Päts ja Laidoner, Rootsi kroonprints (hiljem kuningas) Gustav Adolf ja ta sugulane krahv Folke Bernadotte (kes ÜRO voliniku ja rahusõlmijana mõrvati 1984. aastal Palestiinas juudi terroristide poolt), Soome president Svinhufvud, mitmed välisriikide saadikud jt. Minu vastuväited ajaloolise tähtsuse kohta ei aidanud. Ema ütles, et need pildid, mitmed raamis, on suured ja rasked. Seda agaramalt nõudsin ja mangusin, et me võtaks kaasa isa rohked aumärgid ja ordenid. Neid saanuks ju ruumi nõudvatest karpidest välja võtta ja lihtsalt kohvrisse pista. Kuid jällegi olid mu palved tagajärgetud.

Siiski toimetas ema aumärgid ja kinkefotod hoiule isaema, mu teise vanaema juurde, kes jäi Eestisse. Kui esimest korda pärast lahkumist kodumaad külastasin (1968), oli vanaema surnud. Selgus, et neid asju ei ole enam alles. Ta olevat need hävitanud kõige kibedamal Stalini ajal kui ohtlikud asitõendid, mis võivad kahjustada ta teisi lapsi ja nende peresid. Nii rääkis lell Ralf.

Oma isiklikust vähesest varast valisin kõige armsamad asjad – Riikliku Inglise Kolledzhi ja Reaalkooli mütsid, malelaua ja nupud, väärtuslikuma osa postmargikogust, mõned pildid, koolitunnistused. Ei ole meeles, et oleksin kaasa võtnud ühtegi raamatut, mis mind praegu üllatab. Need olid armsad küll, aga kaalult rasked ja pealegi – mida võtta, mida jätta? Emagi võttis vaid mõne saksa ja prantsuse sõnaraamatu. Ka vend Rein pistis kohvrisse mõned enda asjad.

See oligi kõik, mis me pere kaasa sai võtta. Ema ei olnud asine inimene, aga küllap oli tal nii mõnestki asjast väga kahju loobuda. Maja meil ei olnud, kallist mööblit ka mitte, aga perenaisele nii väärtuslik, hoolega kogutud serviis ja lauahõbe, meeldivad ja rõõmsaid aegu meenutavad riided, mõni seinal rippuv maal, eks nende mahajätmine võis kurvastada küll. Aga sel hetkel tundus vist see kõik nii paratamatu ning kodumaalt lahkumise kõrvalt nii tühine, et kurvastamiseks ei olnud ruumi ega aega.

Kui kord hiljem nõukogude ajal Eestit külastasin, vihastas jutt, mida üks hõimlane oli me sugulaste seas levitanud: mis neil viga oli ära minna, rahad välismaa pankades ees. Sama jutt levis ka teiste pagulaste kohta. Muidugi ei olnud meil pennigi ees ootamas ja niisamuti 99,5%-l põgenikest, Oli ainult peotäis mujal maailmas ja ka Saksamaal kehtetut ida-alade okupatsiooniraha, ostmarkasid, mida põgenikel siiski võimaldati Saksa pankades piiratud koguses riigimarkade vastu ümber vahetada.

Õhtuks olid kohvrid pakitud ja ema oli tellinud varahommikuks voorimehe, õigemini hobusemehe, sest see ei tulnud mitte troska, vaid lameda veovankriga. Ega me ärevusest kuigi hästi ei maganud. Sõbralik hobusemees oli õigel ajal kohal. Ta näis oma ülesannet täitvat rohkem heast tahtest meid abistada kui ostmarkade eest, mis oma niigi vähese väärtuse pidid peagi kaotama.

„Kus on vanaema?“ küsib järsku ema. Tõesti, teda pole kuskil, ei toas ega õues. See on esimene kord, kus näen, et ema silmi hakkab tekkima paanika. Peame ju kohe sadamasse teele asuma. Arutame, kuhu ta võis minna. Emal tuleb mõte: „Mine vaata Rahumäe jaama ja kiirusta!“ Raudteejaam ei ole kaugel, joostes jõuan sinna viie minutiga. Ja ennäe – vanaema istubki jaamahoone ees pingil. Ta paistab olevat segaduses ega oska mulle kosta, kuhu ta tahab sõita. Saan ainult aru, et ta ei taha Eestist ära minna. Mul õnnestub teda veenda minuga kaasa tulema. Ta asjadki on juba pakitud ja vankrile tõstetud. Ema on närvis, nähvab vanaemale midagi kurja. Pärast arvab, et võib-olla tahtis vanaema sõita Tapale, oma õetütre juurde. Vanaema vaikib.

Ootamatu kriis lahendatud, hakkame liikuma. Rahumäelt sadamasse on päris pikk tee. Pakid ja vanaema vankris, meie kolmekesi vankri järel, nii me läheme. Mida rohkem sadama poole, seda rohkem näeme sinna suunduvaid inimesi. Kõik pole muidugi lahkujad, on ka ärasaatjaid. Emal on tegemist, et hobusemeest ergutada teistest mööduma, muidu jääksime ummikusse kinni. Mees katsub teha, mis suudab. Oleme teel mitu tundi. Sadama ees on kontroll, luba ema käes aitab sellest läbi.

Sadamas tungleb palju rahvast. Inimesi tuuakse veo- ja sõiduautodega, hobuvankritega, neid tuleb kärusid vedades ja lihtsalt kahe või üheainsa kohvriga käe otsas. Ema on tulvil energiat. Talle on varsti selge, millise kai ääres ootab „Wartheland“. See näib olevat suur ja heas korras laev, alt kailt vaadates paistab parras väga kõrge. Osa sõitjaid on juba laevas ja neid seisab reelingu ääres. Saksa laevamehed tõstavad põgenike suuremad pakid vintsiga pardale ja abistavad inimesi laevatrepil. Kui meie laeva jõuame, on juba tublisti üle keskpäeva.

Magamiskohad laeva sisemuses leitud, pakkide eest hoolitsetud, võin nüüd minagi reelingu äärde minna ja kail sagivat rahvast jälgida. Ilm on ilus, soe ja päikesepaisteline. Meie lähedal võtab teine, meist veidi väiksem laev samuti põgenikke peale. See on „Minden“. Mitu autot sõidab üsna meie laeva külje alla. Neist väljunud mundrimehed ajavad rahvast eemale. Keskmisest autost astub välja ja ajab end sirgu Eestimaa asehaldur, SA pruunikas vormis kindralkomissar Litzmann, ja hakkab koos saatjatega laeva poole kõndima. Laevatrepist alla rutates tõttab talle kaile vastu tüse, tumedate siledate juustega keskealine mees. Kas see pole mitte... jah, tõesti, see ongi Hjalmar Mäe, Eesti Omavalitsuse juht. Nad teretavad, Litzmann viskab käe kõrgele ette Hitlergruss’iks, Mäe seekord ainult kummardab. Varem on ta küll kätt varmalt püsti ajanud, võibolla häbeneb ta seda nüüd teha kaaspõgenike silme all.

Nagu selgub, sõidavad nad mõlemad „Warthelandiga.“ Nende tegevus Saksa okupatsiooniaja „kahe suurena“ on lõpule jõudnud ja kindlasti mitte nõnda, nagu nad seda alguses ette kujutasid. See päev jääb mõlemale viimaseks Eesti pinnal. Hiljem olen põgenemisteekonnast juttu vestes mõnigi kord naljatanud: „Kui mina, Litzmann ja Mäe „Warthelandil“ Tallinnast lahkusime...“ Faktina on see ju õige.

Sõda ja sellega kaasnev uue okupatsiooni ähvardus tuletab ennast järsku meelde õhutõrjekahurite ja mürsuplahvatuste raginas. Paar Vene lennukit lendab madalalt üle linna, nad kaovad sama kiirelt, kui ilmusid. Arvatakse, et nad tulid vaatama, mis sadamas tehakse. Põgenike pealevõtmine jätkub. Varsti on enamik kail viibijaid ärasaatjad. Katsutakse laevalolijatega suhelda. Silman üht koolivenda, saan temaga viipekontakti ja hüüan: „Kas sa laeva ei tule?“ Ei, tal pole kavas lahkuda, saan vastuseks.

Päikeseloojangu paiku hakkab laevakere värisema. Lahkumistund on käes. Masinad käivitatud. Lehvitatakse nii laevalt kui kailt. Aeglaselt sõidab „Wartheland“ sadamast välja, pardal üle 3000 eesti põgeniku. Inimesed trügivad laeva sisemusest üles tekile, et heita viimast pilku Tallinnale. Paljudel on pisarad silmis. Isegi laste näod on tõsised. On kolmapäev, 20. september 1944. See kuupäev jääb kõikidele eluks ajaks meelde.

Jääme esialgu reidile ankrusse ja ootame järele laevu, et siis ühises konvois teele asuda. Seisan ikka veel reelingu ääres nagu paljud teised. Hämardub. Tallinna kontuurid ähmastuvad. Siin olen sündinud ja elanud peaaegu 15 aastat. Siinsamas, Kopliranna kalurikülas, on elanud põlvkondade kaupa mu esivanemad. Tunnen, kuidas laev mu jalge all hakkab jälle edasi liikuma. Randa enam ei näe. Ma ei mõtle, millal ma siia tagasi jõuan, aga ei ole ka tunnet, et see on lahkumine kodumaalt pikaks ajaks. Ma ei tunne kurbust ega meeleheidet nagu paljud täiskasvanud, vaid põnevust. See ei ole kodumaatunde puudumine, minu põlvkond on meelelt väga rahvuslik. Aga minuealisele poisile on kõik, mis sünnib, väga põnev, elan seda läbi täie sõõmuga. Lahkun laevatekilt alles siis, kui on täiesti pime.

Hommikul lähen jälle tekile. Laev on sõitnud terve pika öö ja peaks praegu olema kuskil Saaremaast läänes. Ilm on ikka ilus ja mahe. Sellele vaatamata on nii all kui tekil näha merehaigeid. Meie ees sõidab üks väiksem laev (see on tõenäoliselt mereväekadettide õppelaev „Hansa“, pardal 600 eesti põgenikku). Ahtrisse kõndides näen, et meie järel tuleb eesti põgenikke ja Saksa sõjaväelasi vedav „Minden“. Konvoi mõlemal küljel on saatjaks kaks väiksemat sõjalaeva.

Märkmed: