Autor: Heiki Suurkask
www.epl.ee Kui Saksa ajakirjandus paiskas 1970. aastatel maailma teadvusse sõna Finnlandisierung ehk soometumine, tähistades ühe riigi sõltuvust suurest idanaabrist, oli Soome idapoliitika juba mitu ajastut üle elanud. Küll kriise, küll skandaale, kuid ka ühe suurema õnnestumise, mis Soome üldse maailmakaardile tõi – Helsingi 1975. aasta tippkohtumise.
Majanduslikus plaanis on Venemaa endiselt suurte võimaluste bonanza, kuid idakaubanduse tõttu on Soome pidanud ka raskelt kannatama. Külma sõja lõpp ja punaleeri kokkuvarisemine tõid kaasa ühe kõigi aegade sügavama majanduskriisi – lama –, sest Venemaa soodsatele kaubandustehingutele uinuma jäänud riik polnud võimeline end kiirkorras läänele ümber seadma.
1980. aastatel Soome kingitud tehnika jäi Venemaal metsa roostetama, nüüd on Soome tõsiselt hädas Venemaa puidutollidega. Soome suurfirmade logod hakkavad mitmel pool Venemaal küll üha enam silma, kuid rohkesti on neid ärimehi, kes on Venemaa tujutseval ja bürokraatlikul turul vastu näppe saanud.
Praeguseks on Soome president Tarja Halonen ennast tõestanud nii Venemaa kui ka Eesti sõbrana, kuid paraku ei kesta ükski pidu lõputult. President Vladimir Putinile oli hea silma vaadata ja uskuda, et oled näinud seal midagi enamat kui KGB-lase tühja kesta, president Dmitri Medvedev võiks olla isegi veel mugavam partner Soomele. Eesti presidendiga sellist klappi pole.
Kui Kreml nõudis tunamullu Soomelt Eesti hukkamõistmist, jõudis sõprus ummikusse. Soome ühiskond polnud nimelt sugugi nõus Moskvast tulevaid käske edasi andma. Ja endine Põhjadimensioon, mis oli Paavo Lippose lipukiri, on asendunud hoopis Gazpromi vastuprojektiga, millele Lipponen oma juudaseeklid pidi ohverdama.
Talvesõjaga, mida Soome ei alustanud, kaotas riik 400 000 kodaniku kodukohad, Jätkusõjaga, mida Soome küll ise alustas, ei suudetud midagi muuta.
Sõprus läbi pisarate
Sõjajärgse ajastu Paasikivi-Kekkose liin tähistas küll suuremat järeleandlikkust, kuid jättis Soome siiski iseseisvaks. Ja Moskva mõjuagendiks osutunud Kekkonen kasutas seda sidet ka isikliku mõju saavutamiseks. Soome suutis kujuneda maailma suurte võõrustajaks 1975. aastal ja stabiilsus aitas tal jõuda ka maailma jõukamate riikide hulka. Nõukogude impeeriumi asusid aga murendama just Helsingi nime kandvad inimõiguste rühmitused.
Mauno Koivisto ja Martti Ahtisaari polnud küll sellised presidendid, kellega Moskva oleks suutnud mängida samal määral kui Juho Kusti Paasikivi või Urho Kaleva Kekkosega, kuid president Tarja Halose ajal on Soomest saanud uuesti suurim Venemaa sõber, mida Moskva propagandakanalid ei jäta kunagi mainimata. Paraku ka üks väheseid. Moskva vajab nüüd sõpru enam kui kunagi varem.
