Linda Mäehans (vasakul) Kotkajärvel koos staažika MÜlase Liivi Kasak-James’iga Uus-Meremaalt. Foto: Mölder
Suur vesi, väike vesi ja loodus
Metsaülikool 2016
Linda Mäehans
Keset augustikuud tulime kokku. Olime reisinud üle suure vee, üle mere. Ehk üle Põhja-Ameerika suurte järvede. Jõudsime väikese ja vaikse vee kaldale keset rohelist loodust. Väikese järve ja maa-ala nimi on Kotkajärve. See on skautide laager Muskoka suvituspiirkonnas, Ontario provintsis, Kanadas, kuhu, oletan, eestlased on alati teretulnud. Mul on esimene kord olla Kotkajärvel. Tulin Metsaülikooli.
Hea meelega jagaksin mõned esimesed muljed. Ütleks kõigepealt, kui huvitav oli see meie tihe nädal. Haruldane. Ei oleks osanud arvata, kuidas niisugune võimalus olla koos erinevate eestlastega väikese vee kaldal mõjuks mu vaimule ja hingele. Kuuldes ikka ja ainult eesti keelt: see ju mu esimene valik, kui õhtupoolikute huviringis Sirje Kiin meilt küsis: “Mõeldes kodumaale, mis on teie lemmik kolm igatsust?”
Samuti hea oli rahvatants; isegi kui üks päev muusika lausa vaikis sajule: nii suur vesi kallas taevast alla. Läbi saju, ilma muusikata, harjutasime tantsu edasi. Järgmisel päeval katkes vool sellesama suure vihma tõttu.
Margus Tae teadis täpselt, millest ta meile rääkis sel kuuvalgel ööl Hiiel.
Hiis: minule uus sõna; aga mitte tundmatu asi. Ei. Mitte asi, vaid idee. Vaikus. Või ehk inimeses see sisemine vaikne koht, kus vaim ja hing ja vägi, millest Margus tule ääres rääkis, saavad elavaks.
Elan Ülemjärve (Lake Superior) kaldal; sündisin siin. Mu ema-isa jõudsid Kanadasse, Port Arthurisse pärast Teist maailmasõda. Nüüd, tänapäeval Thunder Bays, tunnen end üksi, kuna vanemad on sellest maailmast lahkunud ja nooremaid järeletulijaid siin ei ole, vähemalt neid, kes räägivad eesti keelt ja keda huvitaks eestlaste ühistegevust edasi teha. Lõpetasime Thunder Bay Eesti Seltsi tegevuse pärast meie 90. vabariigi aastapäeva tähistamist ja peoõhtut. Mina kui seltsi esinaine ja Ingrid, meie sekretär-laekur, ei olnud lõpetamise poolt, aga kirikugrupp arvas, et aeg oli käes ja nii hääletati.
Aga positiivsemalt - lähen nüüd tagasi mõttes ja ettekujutuses Kotkajärvele. Kõnnin radadel looduses ja tantsin isegi, kui vihm on tige.
Mu hommikune keelegrupp pani mind mõtlema. Kady Alurand pakkus meile huvitava küsimuse: mida tähendab kogukond? Jälle mulle uus sõna: kogukond. Tean, mu eesti keel on vana: ikka seesama keel, mida ma sünnist saadik ema ja isaga kodus rääkisin; keel, mida nemad rääkisid kodumaal, enne põgenemist. Aga Kady küsimus oli: mis on kogukond just tänapäeval? Mis on ὒhiskond? Kui oluline on seltskond? Sellel hetkel, praeguses maailmas?
Seletasin oma keelegrupile, et Thunder Bays kuuleb tihti soome keelt, kuna siin elab kõige rohkem välismaa-soomlasi. Me oleme sõbrad, just keele pärast. Ja looduse pärast.
Siin elab ka palju indiaanlasi. Keel muidugi võõras, aga indiaanlaste loodusthindav kultuur on kodune. Kuid ma ei tahaks ammugi olla indiaanlane: mida näen ja tean nende eludest, siin kus elan, on murelik ja raske. Aga nende loomulik looduse ja metsade hindamine meeldib mulle. Samuti meeldib, kuidas indiaanlastele ei ole aeg, aja mõiste, nagu mingi sirge joon minevikust tulevikku; kriips paberil vasakult paremale või alt üles. Jah, kalendril aeg liigub edasi ridades. Aga loodusekell näitab meile aega ringides. Võib-olla aeg on hoopis “ring” ja liigume läbi aja ringides. Nagu sisemised ringid näitavad ühe puu vanust.
Margus kutsus meie esivanemad Hiiele; usun nad tulid läbi ajaringi ja olid kohal.
Mõtleme tulele. Elav leek: vaim ja hing ja vägi.
Tuli kujundab rauda, nagu õppisime Rait Siskalt. Tuli ja puu koos pakuvad meile soojust ja valgust. Puust majad, kui õigesti ehitatud, hingavad ja painduvad ajaga. Seda õppisime Rein Jürimäelt.
Mõtleme kord jälle veele. Kui mitu vihmapiiska langes pilvedest Kotkajärvele meie nädala jooksul?
Väiksed veetilgad, väikese vee kaldal. Kuhu jõudsime kokku, üle suurte järvede või üle suure vee: meri, mis meid ikkagi ühendab. Kotkajärve Metsaülikool oli mulle uuesti leitud kogukond.
