Neljapäev, 09 Aprill 2020 Kirjutas Avo Kiir
Johannese 13:1-20
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Ma olen alati imestanud, kui puhtad on Saksamaalt toodud autode mootorid ja pagasiruumid, just kui ei olekski need masinad mitu aastat sõitnud. Seletus on lihtne – nende teed on puhtad. Küllap võiks seal ka paljajalu kõndida, nii et varbad puhtaks jääksid. Sedasama tehes Iisaku teedel peaksime võtma kasutusele juutide jalgade pesemise kombe, nagu see Jeesuse ajal tavaks oli. Kuna me kanname sokke ja kingi, siis on meie jalad suhteliselt puhtad ja me peseme oma jalgu harvemini kui näiteks käsi.

http://www.meiekirik.net/index...

Juutide jaoks oli jalgade pesemisel kaks tähendust. Esiteks muidugi hügieen ja teiseks usuline puhtus. Sellel teel, kust tolm jalgadele sattus, võisid ka paganad käia, ja taoline usulist puhtust rüvetav kokkupuude tuli õigeusklikul juudil maha pesta. Tavaliselt jäeti see must ning alandav töö orjade ja sulaste hooleks. Sellepärast tundubki üllatav, et kuningate Kuningas võtab kausi kätte ja peseb oma jüngrite jalgu.

See on Jeesuse armastustegu. Täpselt samasugune ennastohverdav armastus nagu see, mis juhtis Teda ristile. Vaatamata sellele, et Jeesus oli õpetaja, teenib Ta oma õpilasi orja kombel. Küllap see vapustas kõiki jüngreid, igatahes Peetrus ei lasknud esialgu oma jalgu Jeesusel pesta. Ta oli juba varem tunnistanud, et Jeesus on Jumala Poeg ja see ei oleks olnud õige, kui Issand peseb patuse jalgu. Tundub, et nad olid unustanud Jeesuse varem öeldud sõnad: “Kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane.” Jeesus näitab oma alandliku teoga, et need sõnad ei ole nii sama suusoojaks öeldud.

Jalgade pesemise toiming jumalateenistuse osana on kasutusel paljudes kirikutes, kaasaarvatud roomakatoliku ja luterlik kirik. Jalgade pesemine on midagi enamat kui lihtsalt kaasaja inimesele võõristust tekitav komme. Jalgade pesemisel on sakramentaalne tähendus. Me teame, et sakrament on Jumala kingitus, see on toiming, mida Jeesus ise on käskinud meil sooritada, olgu see siis ristimine, armulaud või pattude andestamine. Nõnda Ta ütleb ka jalgade pesemise kohta: “Kui nüüd mina, Issand ja õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu, sest ma olen teile andnud eeskuju, et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teile teinud.” Väga selge ja üheselt mõistetav soovitus, kui mitte öelda käsk. Paraku võrreldes näiteks armulauaga ei ole jalgade pesemine kuigi populaarne toiming kirikus. Küllap on takistuseks meie eneseuhkus, mis on suurim vastane alandlikkusele. Eks ole ju jalgade pesemine alandlikkuse sakrament rituaali sooritajale. Selle läbiviimine eeldab armastust kaasinimese vastu. Ma arvan, et oma armsama jalgu pestes ei tekki kellelgi sellist tõrget, nagu see võõra inimese puhul kipub olema. Armastus aitab ületada eelarvamusi ja häbelikkust ning matab kinni meie eneseuhkuse. Jalgade pesemine on nagu indikaator, mis näitab kristlaste osaduses valitsevat meeleolu, kas usklike vendade ja õdede seas on armastus või ei ole. Jeesus käsib meid armastada üksteist nii, nagu Tema meid on armastanud. Aga see on eelkõige ligimest teeniv armastus.

Loomulikult tähendab jalgade pesemine ka puhastamist. Muidugi ei saa seda võrrelda ristimisvee toimega, kus inimene pestakse puhtaks taevariiki pääsemiseks. Peetrus ei vajanud üleni pesemist, sest ta oli juba tunnistanud Jeesuse Issandaks. Kristuse vastuvõtmisega, mida me ristimises tunnistame, pestakse meid ürgpatust puhtaks. Jalgade pesemise tavaga eemaldatakse igapäevane mustus, mida siin patuses maailmas elades oleme paraku enda külge kogunud. Nii nagu Peetrus ja teised jüngrid, nii oleme meiegi pärast Kristuse vastuvõtmist eksinud Jumala tahte vastu ja vajame andeksandmist koos rituaalse patumustuse eemaldamisega. Jalgade pesemine on seega toiming, mille kaudu sümboolselt võtame Jeesuselt vastu andeksandmist.

Jeesus on käskinud järgida Tema eeskuju. Mõne hetke pärast toimub pesemistalitus, kuid ühe erinevusega sellest, mida Jeesus tegi. Jalgade asemel ma pesen puhtaks teie käed, sest meie tingimustes on käed mustemad kui jalad. Oluline ei ole siin, millist kehaosa pestakse, vaid tähtis on talituse tähendus. Peskem oma hing puhtaks, enne kui vaimutoidust osa saame, enne kui Issanda ihu ja verd vastu võtame. Jeesus ütleb meile: “Kui mina sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga.” Aamen.

Päis: Giotto di Bondone, Jalgade pesemine (foto: José Luiz Bernardes Ribeiro, Wikimedia)

Eesti kirikud

TRENDING