Korduvalt kodumaal ringi liikunud väliseestlased imetlevad sealseid saavutusi asulate välise pale muutumisel paremuse poole lühikeste iseseisvusaastate jooksul. Samuti jälgitakse hoolega edusamme majanduses ja teistes valdkondades, kuid kurdetakse kodueestlaste vähest informeeritust väliseestlaste elust-olust pärast Eestist lahkumist raskeil Teise maailmasõja aastail.

Kodumaalt õppe- või teenistusülesandeil Kanadasse saabunud inimesed on tihti üllatunud, leides siit eest hästi korraldatud eesti keelt kõneleva kogukonna oma täienduskoolide, koguduste ja mitmesuguste organisatsioonidega, millest nad Eestis polnud kuulnud. Õnneks on nüüd märgata huvi tõusu kodumaa noorte hulgas väliseestlasi puudutavate küsimuste vastu, mis on tingitud reisidest väljaspool oma riigi piire.

Näitena võib tuua magistritööde kirjutamist Tartu Ülikoolis väliseestluse teemadel. Magistrandid on kogunud Kanadas ja mujal andmeid eestlaste suurest põgenemisest sõjakeerises, väliseestlaste keelest ja eesti noorsootööst võõrsil. Toimetusel on kasutada viimasel teemal Eestist saadetud küsimustik ja siin kirjutatud vastused, mis võiksid huvitada ka meie lugejaid.

TOIMETUS

Eesti noorsootöö võõrsil

1. Kuidas sai alguse võõrsil tehtav noorsootöö?

Teise maailmasõja ajal kodumaalt teistesse Euroopa riikidesse põgenenud eestlased alustasid omavaheliste sidemete loomisega niipea, kui nad olid kuskil kanda kinnitanud, peaasjalikult Rootsis 1944.a. sügisel ja Saksamaal alates 1945.a. kevadest pärast sõjategevuse lõpetamist. Rootsi eestlastel oli seda parem teha, kuna riik ei võtnud osa Teisest maailmasõjast. Soome põgenenud eestlased tundsid end seal ebakindlaina pärast Soome-N. Liidu vaherahu sõlmimist ja lahkusid esimesel võimalusel lääne poole — Rootsi.

Koos eestlaskonna organiseerimisega saatusekaaslaste poolt kohalike võimude nõusolekul oli esimeseks mureks eesti noorte kodumaal katkenud haridustee jätkamine. See toimus kahel viisil: asukohamaa koolides ja eesti täienduskoolides. Rööbiti koolitööga alustati ka noorte organiseerimist vaba aja kasulikuks veetmiseks. Algatajaiks olid siin enamuses kodumaalt põgenenud endised skaudi- ja gaidijuhid, kellel oli kerge otsida tuge võõrriikides tegutsevailt samanimelistelt organisatsioonidelt. Nii skautlus kui gaidlus olid siis ja on ka praegu rahvusvahelised liikumised. Kutsuti kaasa Eestis tegutsenud Noorte Kotkaste ja Kodutütarde juhte ja endisi liikmeid, kes pärast mõningaid kõhklemisi ühinesid gaidide ja skautidega. Viimased tunnustasid Kodutütarde ja Noorte Kotkaste järgukatseid, kodumaal saadud edutusi, teenetemärke jne.

Nii Rootsis kui Saksamaal hakati koondama eesti noorsportlasi ja rahvatantsijaid. Rootsis oli eriti populaarne naisvõimlemine, mille organiseerijaks oli sinna põgenenud Eestis tuntud võimlemisõpetaja Ernst Idla. Tänu temale levis kodumaalt kaasa toodud naisvõimlemine ka teistesse riikidesse, kuhu rännakud parema elujärje otsingul eestlasi viisid, esialgul Euroopas, kuid hiljem ka ülemeremaades.

2. Kirjeldage palun võõrsil tehtud noorsootööd!

Sellele küsimusele on vastus ka punkt ühe all. Tänapäevane noorsootöö Kanadas on väljaspool täiendkoole koondunud peamiselt gaidlike ja skautlike organisatsioonide ümber. Naisvõimlemine jätkub eestlaste juhtimisel, kuid võimlejad on paljudest rahvustest. Eesti noorsootööks seda vaevalt saab pidada. Tegutseb paar rahvatantsurühma. Pühapäevakoolide tegevus eesti kogudustes jätkub, kuid peamiselt inglise keeles. Teiste eestlaste asukohamaade kohta puuduvad andmed.

3. Mis oli noorsootöö põhieesmärgiks?

Noorsootöö põhieesmärgid võõrsil on olnud samad mis kodumaal, pluss eestluse alalhoid niikaua kui saab. Paguluse ja hilisema väliseestluse pikalevenimisega on alahoiu küsimus muutunud nõrgemaks.

4. Mis oli noorsootöö sisuks ja kuidas seda tehti?

5. Tooge palun mõni konkreetne/tüüpiline näide noorsootegevuse kohta!

Neid kahte punkti on võimalik koos käsitleda. Näiteid on võimalik tuua ainult skautlikust ja gaidlikust tegevusest Kanadas, millega kirjutaja on tegelenud aastakümneid. Õieti skautluse all mõeldakse välismaal tegevust nii poistele kui tüdrukuile. Mõnes inglise keelt kõnelevas riigis kasutatakse meil tuntud gaidi nimetuse asemel tüdrukskaut. Tegevus skautlikes organisatsioonides nii eestlaste juures kui mujal on mõeldud noortele vanuses 7–25 eluaastat, kuid on erandeid. On programme ka eelkooliealistele lastele vanuses 5–7 aastat. Samuti tegutsevad grupid vanemaile kui 25 aastat. Juhte on igas vanuseastmes. Vastavalt vanusele on skautlik tegevus seisnenud talvekuudel kord nädalas toimuvais kokkutulekuis kaheks tunniks. Neil kokkutulekuil on õpetatud noortele teadmisi loodusest, ühiskonnakorraldusest, tervishoiust ja julgeolekust, pioneeralast, maastikuoskusest, Eesti ajaloost ja geograafiast. Kokkutulekuil mängitakse, lauldakse ja võisteldakse. Peamiselt suvel, kuid nüüd ka talvekuudel on korraldatud lühema- ja pikemaajalisi laagreid. Juhtide ettevalmistamiseks korraldatakse kursusi.

Parim tüüpiline näide skautlikust noorsootegevusest välismaal on iga-aastased kokkutulekud jüripäeval, 23. aprillil või sellele kuupäevale lähemal nädalalõpul. Neid on peetud aastakümneid. Torontos on toimunud alati jüripäeva paraad kas õues või siseruumides. Paraadile on järgnenud juhtkonna omavaheline seltskondlik koosviibimine, kus on kõneldud gaidlikel ja skautlikel teemadel.

6. Kes olid põhilised noorsootööga tegelejad?

Põhilised noorsootööga tegelejad on olnud endised kodumaalt pärit gaidide-skautide, noorkotkaste ja kodutütarde juhid või nende organisatsioonide liikmed ja nende välismaal sündinud järeltulijad. Mõnel juhul ka endised kooliõpetajad. Tänapäeval tegelevad eesti noorsootööga välismaal kõik selle vastu huvi tundvad inimesed, nagu igal muul alal.

7. Kes ja kuidas toetas noorsootööd?

Noorsootöö toetajad olid nii üksikisikud kui organisatsioonid. Skautlust-gaidlust toetasid selleks moodustatud sõprade seltsid. Toetus oli rahaline või vabatahtlik talgutöö nii linnas kui noortetegevuseks ostetud vabaõhupiirkondades. Linnades ehitati noortele kooskäimisruume Eesti majade ja kirikute juurde, kus selleks oli võimalusi. Rootsis ja Kanadas müüdi kord aastas õnnetaalreid, mis olid trükitud „mängurahad“.

8. Millist rolli omas noorsootöö eestlaste kogukonnas?

Pagulas- ja hilisemas väliseestlaskonnas on suhtumine noorsootöösse olnud toetav ja väga hea. Seda tõendavad ka noorteorganisatsioonidele laekunud pärandussummad manala teedele asunud kaasmaalaste poolt. Välisvõitluse kõrval kodumaa vabastamiseks, mis nüüd on saavutatud, oli eestlaste kogukonnas noorsootöö tähtsuselt kindlasti järgmisel kohal.

9. Milline osa võõrsil tehtud noorsootööst toodi Eestisse tagasi ja mis eesmärgiga?

Sellele küsimusele ei tea vastust. Eesmärgiks oli aga kindlasti noorsootöö jätkamine vabal kodumaal samast kohast, kus see katkes 1940.a. Muidugi selle vahega, et rakendatakse ka neid teadmisi ja kogemusi, mis vaheaastail on õpitud välismaailmas elades. Kas see on õnnestunud, teavad öelda ainult Eestis asuvad noorsootöö tegijad, kes seal praegu elavad.

10. Mis oli selle sisuks ja milliste vahenditega?

Ei oska öelda. Puuduvad lähemad kogemused tänapäeva Eesti noorsootöö kohta.

11. Millised on teie isiklikud kogemused võõrsil tehtud noorsootööga?

Oleksin parema meelega elanud ja töötanud eesti noortega vabas ja demokraatlikus Eestis. Keeldusin seda tegemast okupatsiooni tingimustes. Olen siiski ülimalt rahul, et olen saanud kodumaalt kaasa toodud teadmisi ja entusiasmi kasutada eesti noortetöös Kanadas. Veelgi rohkem tänan Loojat, et olen võinud näha töö tagajärgi: Eesti vabanemist okupatsiooniikkeist ja eesti noortetöö tärkamist taasiseseisvunud riigis.

ERVIN ALEVE

Märkmed: