Ilmataat oli tänavu helde, lastes taevast esimese lumesaju kaks päeva enne skaut-gaidide metsajõulupuud, mis toimus ehk selle kuu kargemal õhtul, 13. detsembril Wilket Creek pargis. Nii et meeleolu oli loodud õigeks. Enno Agur, kes korraldas asju linnavalitsusega, tegi kindlaks, et praksuv lõke juba kaugelt kutsus sõpradega kristluse tähtsamat sündmust märkima.
Õp Kalle Kadakas tervitas kõiki, tuttavad näod, vist enamus on aastakümneid kaunist traditsioonist lugu pidanud, osa võtnud. Puhkpillitrio Kõla orkestrist: Enn Kiilaspea, Elin Marley ja Kristjan Naelapea, saatis esimest laulu „Üks roosike on tõusnud”. Vaatamata, et termomeetri järgi oli mitu kena pügalat alla nulli, ei külmunud pillid ja lõkkeplatsi ümber sõõris olijad lisasid laulusõnas leekidele soojust.
Õp Kadakas oli valinud Pühakirjast, Luuka Evangeeliumist 2. 8 sõnumi karjastele, milles ingel kuulutab neile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale, sest Õnnistegija on sündinud. Sobivalt oli järgmiseks ühislauluks „Need karjased väljal”.
Mõtisklust alustas hingekarjane toonitades, et oleme kogunenud ilma suurimasse pühakotta – loodusesse. Skaudid-gaidid on õppinud metsas toime tulema, pooldavad vabas õhus, metsas, jõulude tulekut märkida. Mõtete aluseks oli katkend Pauluse kirjast koloslastele, teisest peatükist. Kiri rõhutab ju ühendust Kristusega. Ja selleks me jõule koos märgime, ususõnumit hinnates, sest Temas elab kõik Jumala olemise täius ihulikult. Jõulud toovad meid kokku, ümber ühendava, soojendava lõkke, soojust saame ja anname edasi teistele. Vaimulik osa lõppes ühise Meie Isa palve lugemisega.
Skaut-gaidorkestri Kõla trio: Enn Kiilaspea, Elin Marley ja Kristjan Naelapea jõululaule saatmas. Foto: K. Kiilaspea