.Eesti skautlus tähistab tänavu oma 95. tegevusaastat — samaaegselt kui skautlus tähistab oma 100. aastat. Need tähtpäevad on leidnud kajastust ajakirjanduses ja eriti välja antud postmarkides — nii Kanadas kui Eestis. Eesti skautluse 95 tegevusaastast hõlmab Eesti Skautide Malev Kanadas tegevus 58 aastat ehk umbes 60% eesti skautluse tegevusest.

Üheks skautluse traditsiooniks on suurlaagrite korraldamine — laagrid, mis on keskselt kavandatud ja juhitud vanema ja kogenud juhtkonna poolt. See annab üksuste juhtidele aega „hingetõmbamiseks“ ning avab võimaluse uuendusteks meie tegevuses. Suurlaagrite vaheajaks on olnud neli aastat, mis algsete skautlike ja gaidlike vanusegruppide järgi andis noorele võimaluse osaleda seal nii hunduna, skaudina kui vanemskaudina. Kuigi nüüdseks on skautluses vanuseklassid muutunud, on jäänud põhiline tava — suurlaager igal neljandal aastal.

Suurlaagrid olid ka Kotkajärve väljaehitajateks. Juba algusest peale — alates „Tungalnoole“ (1954.a.) ja „Aarevalla“ (1956.a.) suurlaagritega ehitas ja täiendas iga laager Kotkajärvet nii majanduslikult kui inimeste panusega. Esimesed suurlaagrid toimusid praeguse lipuväljaku piirkonnas. Kuid esimestes ühistes malevate suurlaagrites — „Saare“ ja „Tuulemaa“ (1958.a.) — alustati uute avaramate laagriplatside avamist. Värsked laagriplatsid võeti skautidele kasutamiseks ning gaidid said need neli aastat hiljem omale — kui platsid olid silutud ja kohandatud.

Nii avati uued skautlaagri alad — „Saare“ suurlaagris nüüdselt meile kuuluva Uudismaa osas vahetult põhja pool kööki, „Maailmalaager“ avas praegused gaidlaagrite platsid ning „Kaljuvalla“ skautlaagrite platsid. Kohandati hundulaagri platsi ja kirikule valiti uus asupaik.

Uute laagriplatside avamised olid tingitud kasvavast osavõtust. Kui esimestes suurlaagrites osales paarsada, siis ühised suurlaagrid ja ülemaailmsed suurlaagrid — nimetatud maailmalaagriteks — kutsusid kokku osavõtjaid üle terve maailma. Huvi ühislaagrite vastu — mis avasid ka soodsaid reisimisvõimalusi — meelitas osavõtu 1000 piiresse. Suurimaks Kotkajärvel peetud maailmalaagriks oli „Kotkajärve“ laager aastal 1972, mis toimus samaaegselt esimese ESTO-ga.

Toronto Eesti Skaudisõprade Seltsi poolt ostetud maa-ala Kotkajärve väljaehitamiseks loodi juba alguses skaut- ja gaidjuhtidest koosnev töörühm nimega Kotkajärve Komitee (KK). Kuna põhiliselt oli tegu laagriala väljaehitustega, siis KK juhiks olid tava kohaselt skautmaleva juhid, kes tollal enamuses töötasid tehnilistel aladel. Aastate jooksul on KK-d juhtinud skautmaleva juhid skm/skm. Jõe, Lepp, Puurits, Runge ja Kask.

Nende meeste tööks oli nii maleva juhtimine, Kotkajärve väljaehitamine kui eeloleva suurlaagri tööde organiseerimine ja juhtimine. See oli suur koormus, hiljem eraldati need kolm kohustust. KK juhtimise võttis TESS-i juhatus oma kanda.

Viimase laagrialana avati „Hõbejärve“ suurlaagris juhtide laager — vahetult lõuna pool „Kalevi“ maja. Esimeses suurlaagris asus seal juhtide laager ja kuigi „Tungalnoole“ laagri tee läks sealt läbi, jäid tihedasse võssa esimese Kotkajärve asuka Beatty talumaja varemed varjatuks aastakümneteks. „Hõbejärve“ suurlaagris avasin ja ehitasin taluvaremetesse juhtide lõkkeplatsi „Varelõkke“, kus suurlaagrites korraldasime juhtide lõkked ning kus hiljem oli võimalus omavahelisteks vestlusteks. Viimastel aastatel on laagriplats leidnud kasutust hundulaagrina.

Aastatega on kohandatud Kotkajärve laagriplatside kasutusi. Tuleval aastal toimub Kanada malevate suurlaager. Enam ei ole vaja laagrikohti ega teenindust 1000-le. Igal aastal on suvel laagris alla 200 osaleja, ning suurlaager toob ehk kokku 400. See annab võimaluse Kotkajärvet kohandada, viimistleda ja ajakohastada. Selleks on ka juba samme astutud, kuid suurtööd ootavad veel ees — tööd, mis nõuavad nii aega, raha kui töökäsi.

Aasta 2008 suurlaager kutsub taas talgulisi.

Ajalugu

TRENDING