1944. aasta hilissuvel ja sügisel põgenes Eestist II maailmasõja pöördelisel hetkel sissetungiva Punaarmee eest 70 000–80 000 inimest, tänavu möödub sellest 80 aastat.
11. septembril oli mul järjekordselt imepärane võimalus külastada Mall ja Ülo Kompa kodu Fürstenriedi linnaosas Münchenis, teemaks seekord 1944. aasta septembri suurpõgenemine, mis on väga traagiline sündmus Eesti ajaloos. On suurepärane, et Münchenis elab veel abielupaar, kes on selle traagilise ajaloosündmuse tunnistajad.
Mall Kompa (neiupõlve nimi Mikumägi) sündis 19.07.1934 Tallinnas. Ta isa oli Eesti sõjaväe kapten Rudolf Mikumägi ja ema oli kodune. 1942 aastal langes ta isa 568 pataljoni ülemana Leningradi all. Septembris 1944 põgenes Mall oma emaga laevaga Vaterland Tallinnast Gotenhafenisse (praegu Gdynia Poolas). Kuna neil oli ilus suur korter Tallinnas Pärnu maanteel, oli neil sõja ajal Münchenist pärit sakslasest allüürnik Herr Köck, kes vastutas saksa okupatsiooni ajal Tallinnas kommunikatsioonisüsteemide eest. Tänu oma allüürnikule said 10aastane Mall ja ta ema Agnes Mikumäe põgeneda 1944. aasta sügisel Tallinnast laevaga Vaterland, milleks neil muidu poleks raha olnud.
Kui jõuti Gotenhafenisse, liiguti Berliini suunas, kus pommitati pidevalt. Sealt edasi liiguti Augsburgi ning Mall ja ta ema leidsid lõpuks peatumiskoha ühe sepapere juures Baieri külakeses Feldwies, mis asub kauni Chiemsee lähedal. Sinna jäädi kolmeks aastaks.
Ülo 1944. aastal Wismaris
1948. aastal koliti Münchenisse, kus ta ema, n-ö tubli eesti naine, lasi eluruumi puudumise tõttu ehitada kahetoalise maja ühele evangeelse kiriku käest saadud krundile. Mall lõpetas Münchenis keskkooli, lõi oma esimese mehega firma ning 1966. aastal sündis neil tütar Irmela. Malle ema ei abiellunudki enam uuesti.
Mulle jäid meelde Malle sõnad, et kõige hullem sõja ajal ja eriti pärast sõda oli pidev nälg, sest ei olnud mitte midagi süüa!
Ülo Kompa on sündinud 18.12.1928 Tallinnas. Ülol on kaksikõde Vilma, kes jäi Tallinnase ja töötas laevakaptenina. Ülol on ka temast aasta noorem vend Ivar, kes elab samuti Tallinnas. Vaheinfoks kõigile, et meie intervjuu ajal teadis Ülo kõiki neid arve, mida te nüüd kohe loete, peast.
Sõja ajal oli Ülo perekond KilingiNõmmel, kust olid tema vanemad pärit. 1.07.1944 võeti Ülo seal 15aastase poisina Luftwaffe Helferina saksa sõjaväkke. 2.07.1944 suundus noorte eesti poisikeste pataljon Kose-Lükatile, kus anti sõjaväevarustus. 8.7.1944 jätkus tee Kiviõlisse, kus 15.09.1944 algas suur taandumine. Nende sõjaväe pataljon oli üks viimaseid, kes lahkus rongiga Kiviõlist läbi Tapa Tallinna poole. Ülo nägi vaguniaknast, kuidas lahkudes raudteerööpaid hävitati, et Nõukogude armee ei saaks nii kiiresti edasi liikuda. Kitsarööpmelise rongiga jätkus tee Tallinnast Pärnusse. Pärnus taganeti Kilingi-Nõmme ja Mõisaküla kaudu Ruhja. Seal kohtus Ülo põgusalt kolonel Rebase pataljoni meestega, aga kolonel Rebasega viis neid saatus hiljem kokku Augsburgis. Ruhjast läks rong Riiga ja sealt Jurmalasse. Ülo mäletab et nägi esimest korda elus just Jurmalas väga uhkeid ja suuri villasid.
1.11.1944 pandi Lennuväepoisid laeva peale, neid oli umbes 800–900 poissi ja tee läks Gotenhafeni sadamasse, hiljem Tšehhi Egeri linna (praegu Cheb), kus toimus väljaõpe. 15.12.1944 sõideti üle Hamburgi Wismarisse. Hamburgis käisid poisid rongis “soomust tegemas”, mis tähendab söögikraami varastamist.
Kui jõuti Wismarisse, algas väljaõpe õhutõrjekahuritega, linna sai vaid linnalubadega. Käidi ka esimest korda Gasthausis, n-ö restoranis, söömas ning Wismaris kõlas kogu aeg ruuporitest laul “Lili Marleen”.
24.02.1945 saadeti poisid Taani Odense äärde, kus oli Eesti tagala rügement, ja seal toimus jalaväeõpe Maxim 42 kuulipildujatega. 1945 aasta aprilis liiguti rongiga Tšehhi suunas, aga õnneks just sel momendil Hamburgi ja Berliini vahel Saksamaa kapituleerus. Jäädi sõjavangi ameeriklaste juurde Uklei järve äärde, mis asub praegusel Schleswig-Holsteini liidumaal. Seal oli tol momendil 2,5 miljonit saksa sõjavangi. 1945. aasta jaanipäeval oldi Uklei järve ääres ning terve öö laulsid läti poisid lätikeelseid jaanipäevalaule.
16.09.1945 likvideeriti laager Uklei järve ääres ja edasi suunduti vangilaagrisse Belgiasse. 1946. aasta märtsis need peaaegu 1000 eesti poissi vabastati sõjavangilaagrist ning edasi jäid poisid DP-laagrisse Bocholdi, Saksamaal. Ülo sai kusagilt teada, et ameeriklaste juures saab paremini süüa ning nii otsustas ta üksinda sõita Nürnbergi Valka DP-laagrisse. Seal lõpetas ta eesti keskkooli ning tutvus oma esimese naise Midjaga. 1949. aastal laager likvideeriti ja noorpaar kolis Augsburgi, kus neil sündis neli last: Heli, Ain, Heiki ja Linda. Neil ei õnnestunud nagu teistel kaasmaalastel välja rännata, sest Ülo naisel oli kopsuhaigus, millesse ta suri 1961. aastal.
Ülo töötas kuni 1993. aastani Ameerika sõjaväe juures Augsburgis. Ülo käis esimest korda Eestis 1971. aastal, hiljem iga paari aasta tagant.
Ülo abikaasa Mall ütles mulle, et ta on oma hingelt alati eestlaseks jäänud ning temast ei saa mitte kunagi sakslast. Seepärast viis teda saatus ühel tuisusel talveööl Münchenis kokku Üloga. 16.12.1993 Mall ja Ülo abiellusid ning Ülo kolis Malle juurde Münchenisse.
Karin Ladva-Zoller
