Venelased saavad välispoliitiliselt ebakompetentselt Eestilt kõik, mida nad tahavad

Tõin teile rahu, ütles Briti peaminister Neville Chamberlain 1938. aastal Münchenist tagasi Londonisse jõudes.

Sealjuures ei häirinud teda, et sobingus Hitleriga oli ta reetnud ühe Mandri-Euroopa vähestest selleks ajaks veel tõeliselt demokraatlikuks jäänud riikidest, mille Hitler tema lepituspoliitika tulemusel juba 1939. aasta 15. märtsil okupeeris.

See tuntud seik ajaloost meenus, kui kuulasin uudistest meie presidendi Arnold Rüütli segasevõitu, kuid rahulolevat aruannet kohtumisest Vladimir Putiniga. Ja loomulikult meenus mulle samas Winston Churchilli hinnang Chamberlaini käigule: “Tal oli valida sõja ja häbi vahel. Ta valis häbi ja saab ka sõja.”

Churchillil oli õigus. Igasugune lepituspoliitika agressiivselt meelestatud revanšistidega annab vaid ühe tulemuse: neile edasiseks veelgi soodsamate tingimuste loomise.


Ent alustagem sellest, millest Rüütli visiidiga seoses siiani eriti räägitud pole. Nimelt õigeusu kiriku temaatikast. Polnud ju Rüütli ametlikuks kutsujaks mitte Putin, vaid Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II, kutsumise põhjuseks aga sealse kiriku autasu üleandmine.

Moskva patriarhaadi vasallid

Kogu lugupidamise juures meie presidendi vastu ei saa ma teisiti, kui kvalifitseerida seda Eesti Apostlik Õigeusu Kirik, metropoliit Stephanose ja Konstantinoopoli patriarhi reetmisena. Sest mille eest autasu anti? Ametlikult kahe vaenujalal oleva õigeusukiriku lepitamise eest, tegelikult aga selle eest, et Eesti võimud on teinud kirikuküsimuses Moskvale (sealjuures Venemaa ilmaliku võimu võimsal survel) aina uusi ja uusi järeleandmisi. Järeleandmisi, mille jätkumise vajadust rõhutas Moskvas jutuajamisel Rüütliga ka Aleksius. Oli masendav kuulda, kuidas suveräänse riigi president selle peale varmalt kinnitama tõttas, et sellekohased otsused on juba langetatud ning jäänud on vaid formaalsused.

Küsimus pole üksnes Aleksiuse nõutavates maades ja kirikutes. Küsimus on meie riikliku järjepidevuse filosoofia ning õigusliku aluse järjekindlas murendamises, millega Vene pool – kahjuks edukalt – tegeleb. Seepärast tulebki kibedusega resümeerida, et Aleksius II autasu vastu võttes ning uusi järeleandmisi lubades vormistas Rüütel meid kirikuküsimustes de facto Moskva patriarhaadi vasallideks.

Ent kuidas läks nendes küsimustes, mis avalikkust visiidi eel märksa rohkem erutasid – piirilepingu ja 9. maiga? Täpselt nii, nagu Chamberlainil. Mängides illusoorsete järeleandmistega, saavutas Venemaa kõik, mida soovis. Ehk peatse piirilepingu allkirjastamise ning Rüütli uduselt väljaöeldud lubaduse 9. mail Moskva pidustustel osaleda.

Väärib imetlust Eesti poliitikute ja diplomaatide võimetus suhetest Venemaaga õppida. Asjata ei kutsutud meie diplomaate Moskvasse konsultatsioonidele vahetult Rüütli visiidi eel, asjata ei pistetud riikidevaheliste suhete deklaratsiooni teksti meile just praegu pihku, asjata ei seotud seda välisminister Lavrovi suu läbi piirilepingu allkirjastamisega ja mitte asjata ei arvanud Putin mitte millekski kohustavalt, et MRP võiks tühiseks kuulutada. Need on elementaarsed võtted endale manöövriruumi tagamiseks ja teise poole segadusse ajamiseks.

Vene taktikat saatis edu. Näiliselt suuremeelselt nõustusid nad, et piirilepingu võiksid välisministrid allkirjastada juba enne 9. maid ning miks mitte Eestis. Milline kergendus Rüütlile! Peamine takistus – üle Punase väljaku marssivatele vene dessantnikutele mausoleumi katuselt lehvitada on kadunud. Pealegi langeb vastutus lepingu allkirjastamise eest välisministrile!

Teine sümboolne järeleandmine, mille venelased tegid, oli moka otsast möönmine, et piirilepingut ja deklaratsiooni ei ole tingimata vaja siduda. Paraku pole meil siingi põhjust võitu tähistada, sest deklaratsiooni näol tekitatud allergeeni eemaldamine oli üks sammudest saavutamaks seda, mida venelased tegelikult tahavad – piirilepingut. Sest – kui härrad Rüütel, Parts ja ülejäänud valitsus ning riigikogu takkapihta – sellest siiani aru saanud pole, tähendab see Venemaale hiiglama pikka sammu EL-iga viisavabaduse kehtestamise suunas. Mida viisavabadus Venemaaga meile, eestlastele, kaasa toob, on igale omakasupüüdmatult mõtlevale inimesele pikematagi selge.

Diplomaadid pandi kahvlisse

Mis puutub deklaratsiooni, jääb see endiselt päevakorrale ning kuna Juhan Partsil oli taas niipalju diplomaatilist vilumatust, et ta avalikkuse ees möönis, et mingit deklaratsiooni võib meil Venemaaga isegi vaja minna, andis ta sellega välja veksli, mis teeb Eesti diplomaatidel praktiliselt võimatuks meile absoluutselt vastuvõetamatu teksti tingimusteta tagasilükkamise.

Seega. Venelased saavad välispoliitilise ebakompetentsuse absoluutsele tasandile liginevalt Eestilt kõik, mida tahavad: piirilepingu, Rüütli osaluse 9. mai üritustel, riikidevaheliste suhete deklaratsiooni ja jätkuvad järeleandmised kirikuküsimustes.

Mida saime meie? Häbi. Ja kui venelased on oma võidud taskusse pistnud, siis järgnevad uued ning veelgi jultunumad ja alandavamad nõudmised.

Märkmed: