Suursaadik Harri Tiido ametist loobumise järel on mitmed opositsioonipoliitikud esinenud avaldustega, otsekui oleks Tiido lahkumine märk valitsuse välispoliitika kriisist. Sotside esimees Indrek Saar kurdab, et valitsus lõhub meie diplomaatide aastakümnete pikkust tööd, kärpides sellega paratamatult kogu Eesti ühiskonna võimalusi. Elukutseline kriitik Urmas Paet läheb veelgi kaugemale ja pahandab, et Eesti praegune valitsus kahjustab meie rahvusvahelisi positsioone. Samuti väidab ta, et Tiido lahkumine, protestiks valitsuse vastu, on pretsedenditu juhtum.
Diplomaatide läbipõlemises pole midagi erakordset.
Pole tarvis kaevata sügavale minevikku, et Saare ja Paeti väited ümber lükata. Kõigepealt tuleb tõdeda, et diplomaadi lahkumist lahkarvamuste tõttu oma riigi valitsusega, nägime Eestis vaid kaks aastat tagasi, kui Ameerika vastuolulist, ent sellele vaatamata rahva hulgas populaarset president Trumpi kritiseeriv suursaadik James D. Melville Jr. ametist lahkus. Kui meie opositsioon ja äraspidimeedia kasutas toimunut taaskord Trumpi mustamiseks, siis USA-s ei tekitanud seik erilist furoori, sest välispoliitilise kaadri vahetamine, on seal küllaltki tavapärane. Meie peamise liitlase USA välispoliitiline kaal pole Melville demonstratiivsest pensionile siirdumisest karvavõrdki kannatanud, pigem on läänemaailma stabiilsuse senise garandi rahvusvahelist tõsiseltvõetavust õõnestanud liberaalsed vastutöötajad, kelle mõtekaaslased Eesti koalitsioonivalitsusele igal võimalusel solki pähe valavad. Vaevalt mõjutavad Tiido avaldused Eesti positsiooni rohkem, kui seda tegid Trumpi vastu intrigeerides läbipõlenud ja tööst loobunud USA tuntud diplomaadid Elizabeth Shackelford, John Feeley või Roberta Jacobson.
Diplomaadi ülesandeks pole sekkuda oma riigi sisepoliitikasse ning ka välispoliitika kujundamisel on diplomaatidel pigem nõuandev, kui suunav roll. Kahjuks kiputakse seda unustama nagu selgub Urmas Paeti Tiido sündroomi dramatiseerivast sõnavõtust. Urmas Paet leiab: „Tiido lahkumisintervjuud tuleb võtta tõsiselt, sest kui juba diplomaadid hakkavad ametist lahkuma valitsuse tegevuse tõttu Eesti rahvusvaheliste positsioonide kahjustamisel, siis on asi väga tõsine. Ka diplomaatidel on õigus ja võimalus mõelda oma peaga.“ Just seda viimast, oma riigi isepäist kritiseerimist, ei näe ette ükski diplomaadi tööjuhend.
Diplomaadi ülesandeks on teostada välissuhtlemist teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, valmistades ette riikidevahelisi lepinguid ja pidades läbirääkimisi nende allkirjastamiseks. Eelkõige on diplomaadi tööks informatsiooni kogumine, selle läbitöötamine ja edastamine oma riigile. Selleks kohtub ta asukohamaa ametnikega, tutvub ajakirjanduses ilmunud materjalidega, võtab osa vastuvõttudest. Ta esineb kõnede ja avaldustega välispoliitilistel teemadel, ent kunagi ei tohi professionaalne diplomaat väljendada isiklikke arvamusi ja seisukohti, vaid peab kindlustama, et kogu temast lähtuv teave oleks kooskõlas riigi välispoliitiliste eesmärkidega. Kindlasti ei kuulu Eesti diplomaadi agendasse rahva poolt toetatud erakondade moodustatud koalitsioonivalitsuse halvustamine või selle liikmete väljaütlemiste kritiseerimine.
Kibestumise anatoomia.
Mis toimub inimeses, kes 20 aastat ehitab edukalt üles karjääri ja siis ühtäkki, mingi kummalise solvumise ajel, hakkab selle asemel, et rahulikult vanaduspensionile siirduda, mustama riiki, mille esindajaks ta on aastate vältel olnud? Seda on raske mõista. Nähtavasti mängivad siin rolli nii kõrgendatud enesehinnang, kui vana raadiomehe südames vaikselt idanenud soov, tõusta taas üle aastate tähelepanu keskpunkti. Ühte võib aga kindlalt öelda, väär oleks kujutada Tiidot Eesti diplomaatia võrdkujuna nagu opositsiooniesindajad seda püüavad. Eesti diplomaatia au, mõistus ja südametunnistus algab siiski neist kümnetest igapäevaselt oma riigi maine eest seisvatest karjääridiplomaatidest, kelle jaoks on oluline töö, mitte isiklike lahkarvamuste edev eksponeerimine asukohamaa meediakanaleis.
2001. aasta intervjuus Postimehele, pajatab toonane välisministeeriumi kantsler Tiido: „Ühes vanas USA komöödias läheb filmiajaloos hästi tuntud koomik Groucho Marx, püstol käes, panka röövima. Kassaleti ees teatab ta ähvardavalt, et „raha siia, või muidu lasen ennast maha! Groucho Marxi sündroom on tuntud ka rahvusvahelises suhtluses. Selle alla võib liigitada ähvardused, et kui seda või teist ei toimu, või vastupidi toimub, siis teeme midagi meeleheitlikku.“ Ligi kakskümmend aastat hiljem, peale hiilgavat diplomaadikarjääri, käitub Harri Tiido ise sama moodi. Ta teeb midagi meeleheitlikku, et endale tähelepanu tõmmata. Miks?
2007 Urmo Soonvaldile antud intervjuus avaldab Eesti suursaadik NATO juures Harri Tiido igati vaoshoitud ja mõistlikke seisukohti. Kui ajakirjanik küsib, kas tema töösse, seega Eesti välispoliitikasse, on jõudnud ka valimiseelne tõmblemine, vastab Tiido, et seda pole ta küll märganud. Ning lisab (pange tähele!): „Diplomaadid vaatavad, et kes pääsevad valitsusse ja kellest saab välisminister. Ja ootavad, mis sõltuvalt uuest koalitsioonist võib välispoliitikas muutuda.“ Ei sõnagi sellest, et valitsus peaks kujundama välispoliitikat vastavalt mõne suursaadiku tõekspidamistele või oma väljaütlemisi eelnevalt diplomaatilise korpusega kooskõlastama. „Teeme tööd ja diplomaadi töö valitsuse vahetudes ei peatu,“ kinnitab Tiido samas intervjuus. „Eesti esindatus jätkub kõikjal. Näiteks USAs vahetatakse paralleelselt administratsiooniga ka tuhandeid ametnikke, teiste seas ka väga palju suursaadikuid,“ teab Tiido.
Kui minnakse liiale.
Tiido pensionile siirdumine on õpetlik, näidates, kuidas põhimõte hülgamine viib allakäigu ja läbipõlemiseni. Kord nii lihtsa ja selgena paistnud tõed, võivad aja jooksul moonduda ning tihti kõrvaliste faktorite kaasabil.
2016. aasta Maalehe usutluses pajatab Harri Tiido kuidas ta omal ajal raadiosse väliskommentaatoriks sattus. Selgub, et see oli juhus. "Alati on vaja olla õiges kohas ja parajalt purjus," teravmeelitseb endine raadiohääl, jätkates: „Eks aeg-ajalt sai viina, konjakit ja õlut joodud. Saunas sai kolleegidega anekdoote räägitud ja arutletud asjadest õigete sõnadega. Ka välispoliitikast räägiti natuke vabamas vormis.“ Kui usutleja uurib, kas viinaga mindi mõnikord ka liiale, vastab Tiido: „Eks kindlasti. Korduvalt.“
Kahju, et aastal 2020 langes meie diplomaatiaveteran vihalõksu, kohkumata tagasi katsest, hea Eesti tava kohaselt vastasele verbaalne lõuahaak virutada.
Vsevolod Jürgenson
Mustamäe Linnaosakogu liige