See hõlmab mitte üksnes võimu ülekannet praeguselt okupatsioonivõimult ja Iraagi ajutiselt valitsusnõukogult rahva enda poolt valitud esinduskogule, vaid ka vajalikul määral edu riigi majandusliku infrastruktuuri taastamisel, elanike julgeoleku kindlustamisel ja — mis ehk tähtsaim — Iraagi kaasatõmbamisel demokraatlike riikide perre. Selline areng aitaks tõenäoliselt kaasa terrorismi pidurdamisele ja võiks olla inspiratsiooniks mõnelegi teisele rezhiimile Lähis-Ida piirkonnas. Ei ole sugugi vale võrrelda Lähis-Ida eelseisvat hiigelettevõtmist Marshalli Plaaniga, mis pani aluse Vana mandri integreerumisele, ehitas üles Lääne-Euroopa sõjas laastatud majanduse ning tegi need rahvad immuunseks kommunismi vastu.... ja seda kõike vaid nelja aastaga, 1948-1952.
President Bush on juba eraldanud ligi 19 miljardit dollarit Ühendriikide panusena Iraagi ülesehitamisse. See summa on nominaalselt suurem kui ameerika maksumaksjate poolt Marshalli Plaanile annetatud 13,3 miljardit dollarit, kuid ekspertide hinnangul tuleks viimast arvu korrutada vahemalt kümnega, mõistmaks selle väärtust tänapäeva dollarites. Ilmselt arvestab aga USA valitsus antud juhul mitmete teiste riikide panustega, kes on avaldanud soovi osaleda Iraagi taastamistöös peakontraktoritena.
Teine erinevus Marshalli Plaanist on see, et taastusabi saajaks on antud juhul (vähemalt esialgu) ainult üks riik, Iraak, kuna Marshalli summad jagati 16 riigi vahel. Nende elanike koguarv oli 270 miljonit; Iraagis ootab abistamist vaid 25 miljonit inimest.
Marshalli abikava kontseptsiooni ja edukat elluviimist on õigusega nimetatud suursaavutuseks. Kui projekti looja, Trumani välisminister George Marshall oma loendamatutel ringreisidel oma plaani rahvale tutvustas, tavatses ta seda võrrelda presidendivalimise kampaaniaga. Ja küllap ta seda oligi nii oma intensiivsuse kui ka suurejoonelisuse poolest. Ta suutis rahvast ja seega ka kongressiliikmeid veenda oma kontseptsiooni lihtsuses js tõhususes.
Marshalli Plaan dikteeris abistatavatele riikidele neli kohustust. Nad tohtisid abisummasid kasutada vaid neljal otstarbel: 1. tööstustoodangu suurendamine; 2. väliskaubanduse laiendamine; 3. Euroopa integreerimine ja 4. inflatsiooni vältimine. Tegelikult toimisid kõik neli tegevussuunda unisoonis üheainsa peasihi läbiviimiseks. Selleks oli kõigi majandustehingute üleviimine dollari alusele. Ekspertide arvates oligi see Euroopa majanduse „dollariseerimine“ Marshalli Plaani edukuse võti.
Kas võib loota samasugust edu ka Iraagi stabiliserimisel? Olukord näib seal komplitseeritum kui sõjajärgses Euroopas, sest paljude ootevalmis abistajate hulgas on võibolla rohkem neid, kes tahavad saada kui neid, kes tahavad anda. Marshalli Plaanil oli aga vaid üks andja, USA. See asetab president Bushi õlule ühe lisakoorma diplomaatilisel võitlusväljal, mida George Marshallil ei olnud. Tal tuleb leida keerulisi kompromisse kadedate ja sageli avalikult Ameerika-vaenulike partneritega nagu Prantsusmaa ja Saksamaa. Kui aga Iraagi stabiliseerimine eeloleval aastal osaltki õnnestub, ei ole Bushil vaja Marshalli ees häbeneda.