See, mida autor tagasihoidlikult nimetab pikaks esseeks, on tegelikult gigantsete mõõtmetega uurimus, millele lugupeetud kirjandusloolane ja etnoloog on kulutanud kümmekond aastat oma pensionieast. Nagu autor oma eessõnas mainib, ei olnud meie kirjandusturul varem sedalaadi ülevaateid eriti palju olemas, kuigi ajalooalast kirjandust on piisavalt.
Autor vaatleb Eesti kultuurilugu keskajast kuni iseseisvuseni. Esiajalugu on puudutatud vaid lühidalt, kuna selle kohta on 1982. aastal juba hea ülevaade ilmunud. Eesti iseseisvusega alanud perioodist ei ole autori hinnangu kohaselt veel võimalik kirjutada, kuna nõukogude okupatsiooni pärandina on mitu keskset alaosa ja küsimust veel käsitlemata. Mõistet Eesti on selles teoses kasutatud meie kultuuriruumi ja mitte rahvuse tähenduses. See tähendab, et on vaadeldud nii baltisaksa aadli ja teiste valitsejate kultuuri kui ka meie rahvakultuuri. Viimasel, nii talupoja- kui linnakultuuril on eriti oluline tähtsus, sest kultuurita pole rahvust. Kõik need kultuurid on omavahel seotud. Kuigi eesti rahvas näiteks aadlikultuuri viljelemisega ei tegelenud, olid nad siiski mingil määral selle kultuuri kasutajad.
Ülevaade on jagatud kaheksasse perioodi: Muinas-Eesti; Eesti keskaeg; Reformatsioon ja Liivimaa riikide liidu lagunemine; Rootsi ja Poola aeg; Eesti Vene impeeriumis aastail 1710-1825; Eelärkamisaeg (1825-1860); Ärkamisaeg (1860-1900) ja Kahekümnenda sajandi kaks esimest aastakümmet. Iga perioodi alguses on kõigepealt tutvustatud ajajärgu poliitilist tausta, millele järgnevalt käsitletakse üksikasjaliselt mitmesuguseid erinevaid kultuurisektoreid. Peatüki lõpus on kokkuvõtted või ajajärgu üldpilt. Raamatu algossa paigutatud sisukorras on kõik sektorid selgete viidetega märgitud, mis hõlbustab teose sisuga tutvumist. Kui kedagi näiteks huvitab just meie talupojakultuuri areng, siis on nende viidete najal lihtne jälgida, kuidas ja milliste vahenditega muistne talupoeg põldu haris, millist vilja kasvatas, milline oli ta toidulaud (millal kartul peatoidusena rukkile lisandus), kuidas rahvausundist ristiusku suundumine kulges, kuidas tekkis kirjaoskus, kirjandus ning ajakirjandus, kuidas jõuti laulupidudeni ja millal õuepealsest kemmergust korralik vesikäimla sai. Raamatu lõpus on aukartustäratav hulk bibliograafiat ja nimeregister. Raamatu on toimetanud Katre Ligi ja kujundanud Jüri Kaarma. Maitsekateks illustratsioonideks on Kaljo Põllult neliteist metsotintot.
Selle monumentaalse teose tutvustamisel ei ole allakirjutanul omalt poolt palju öelda, jääb üle vaid tummas austuses ja lugupidamises kummardada. Lubatagu mul tsiteerida autori lõpuridu: Eesti iseseisvumiseni viinud poliitiline ja kultuuriline areng ning selle võimalikuks teinud välised tegurid on veel küllaldaselt uurimata ja selgitamata. Kui me ei taha leppida meie iseseisvuse vaenlaste esitatud seletustega, või kui me ei pea seda kõike vaid õnnelikuks juhuseks, siis on rahvuslik ülesanne vastata küsimusele: kuidas võis see sündida? Mis tegi niisuguse jõupingutuse ideoloogiliselt, majanduslikult ja kultuurilikult võimalikuks, ning lõpuks ka sõjaliselt? Kes tasandasid selle tee, mis lubas Kalevil koju jõuda, nii nagu Kreutzwald seda oma nägemuses oli julgenud loota?
Kahtlemata on suurel määral just selle teose teene, et Ilmar Talve pälvis esimesena Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhinna. Kui temalt sel puhul küsitakse, millised on tema meelest kõige pakilisemad ülesanded, mida Eesti riik peaks lahendada võtma, vastab ta, et isamaalist kasvatust peaks tõhustama. Talve arvates on see hariduspoliitika küsimus. Ta meenutab, kuidas omal neid asju algkoolis õppisime ja olime tänu sellele suuremad isamaalased kui meie vanemad.
Autori viimane väide on küll nagu allakirjutanu suust kukkunud. Olles ise selles õnnelikus eas, mis võimaldas sündida Eesti Vabariigis ning noorukiks sirguda selle õitseajal, mäletan tänumeeles just nooremaid õpetajaid, kes olid oma kutse omandanud noore vabariigi seminarides, ning noortejuhte, kelle rahvuslik entusiasm oli siiras ja nakatav. Hiljem sõjakeerisesse kistuna jätsid sügava mulje Eesti Vabariigi sõjakooli lõpetanud nooremad ohvitserid. Seepärast lausun koos autoriga: loodan, et ka eesti noored seda loevad. Ärgu nad kunagi loobugu uskumast meie rahva elujõusse ja tahtesse vabaduses elada.