Vasakult: asjur R. Lumi, maj. Hillar Tint, maj. Meeme Kuningas, ltn.Soile Sild, kpt. Viktor Kalnitski ning Kaido Soomlais kaitseministeeriumist.
Vasakult: asjur R. Lumi, A. Staskevicius, I. Tärk, pastor H. Laaneots, H.Paabo, M. Stauvers.
Õp. Heino Laaneots kirjeldas meile Jumalast antud maa, meie pärisosa, evolutsiooni läbi aegade — põllundus, linnastus, riik, sõjad, rahutahe, vabaduse vajadus ja usk, kuni kord täitub inimkonna globaalne unistus — kõik kõikide poolt, mitte kõik kõikide vastu. Meie maa eest langenuid ja vaenlastest piinatuid mälestati lauluga „Õnnista, Looja Vaim, hauagi ööl neid, keda vihavaen hukanud meil“. Teenistus lõppes hümniga.
Koosviibimise juhatas sisse koguduse nõukogu esimees Henn Paabo, tutvustades aukülalisi: asjur hr. Rasmus Lumi EV Ottawa Suursaatkonnast, dr. T. Kauri Ottawast, pr. Ülle Baum Ottawa Eesti Seltsist ning Läti ja Leedu esindajad hr. Martins Stauvers ja hr. Arunas Staskevicius. Eriti sooja vastuvõtu said Eesti kaitseväelased, kes hetkel õppimas keeli Kanada Sõjakoolis St. Jean sur Richelieus, Quebecis — major Meeme Kuningas, major Hillar Tint, kapten Viktor Kalnitski, leitnant Soile Sild ning hr. Kaido Soomlais kaitseministeeriumist.
Hr. Lumi, tsiteerides lõike president Toomas Hendrik Ilvese aastapäevakõnest Tartus, ilmestas kõige põhilisemalt päeva tähtsust: „Eesti Vabariigi sünd 89 aastat tagasi, meie oma riigiks vormitud ammune idee, päästis eesti rahva surmast. — Pärast meie annekteerimist ja okupeerimist Eestis toime pandud barbaarsused on jätnud eesti rahva hinge haava, mis pole tänaseni terveks saanud. — Seetõttu on eriti tülgastav kogeda seda moraalset tühjust, mis lubab ühel riigil pidada Nõukogude Liidu võitu kuritegeliku natsi-Saksamaa üle oma võiduks, kuid samas vabastada end vastutusest tuhandete ja tuhandete eestlaste hukkamiste ning kümnete ja kümnete tuhandete eestlaste küüditamiste ees. Vastupidi. See riik isegi õigustab ja kaitseb neid, kes mõrvasid ja küüditasid. — Täna on meie riigi sünnipäev. Ta on tõepoolest meie õnn ja rõõm, me armastame oma maad tingimusteta, nagu vanem armastab oma last.“ Hr. Lumi ning tema läbi ka meie president pälvisid tormilise aplausi.
Dr. T. Kauri kirjeldas oma sõnavõtus ühe tüüpilise noore väliseestlase pürgimusi pagulusredelil, mille lipukirjaks isamaalisus ja püüdlus edukuse poole, leppimatus raskustega, ja loosungiks: „Mis saab, kui ei saa, aga saama peab!“
Järgnes major Meeme Kuninga sõnavõtt, kes oma julgust sisendavas majorivormis ning kõlavas kõnes meenutas 1918. ja 1991. aasta sündmusi ning Eesti Kaitseväe osatähtsust nendes. Majori kõnest ilmnes tõsiasi — oleme vabad, jääme vabaks!
Tervitused Läti ja Leedu esindajate poolt olid südamlikud, rõhutades Balti riikide koostööd nii sõjas, rahus kui ka paguluses. Sõnavõtud meenutasid kojuigatsuslikke vabariigi aastapäeva aktusi varastel pagulusaastatel, kui naabrite head tulevikusoovid olid julgustavalt teretulnud.
Klaveril esines Ingrid Tärk, kandes ette Elleri, Mozarti ja Schuberti loomingut. Aplaus ning sületäis roose kunstnikule väljendasid koosviibijate tänu.
Ka seekord, nagu ikka, oli koguduse naisring saanud hiilgavalt hakkama suure tööga, pakkudes saalitäiele koosviibijaile viini vorste, hapukapsaid, musta leiba, kohvi ja kooke. Oma lõppsõnas tänas Innar Teose külalisi ning naisringi õnnestunud koosviibimise eest, mis lõppes meie hümni viimase salmi laulmisega — Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa.