Keegi heatahtlik lugeja tõi toimetusse juba tükk aega tagasi väärtusliku kogu, milles sisaldub hulgaliselt sporditeemalist materjali. Hoolega on välja lõigatud aastate jooksul meie siinsetes lehtedes ja mujal ilmunud artiklid eestlaste saavutustest spordiradadel ja palju muudki. Hästi süstematiseeritud ja illustreeritud materjal teeks kindlasti au igale arhiivile ja muuseumile. Jääb üle vaid imetleda, et keegi on oma aega ja energiat nii sihikindlalt ja kasulikult rakendanud. Kuna käesoleval nädalal algab Salt Lake City’s taliolümpia, oleks ilmselt õige ja ajakohane mõnda sellest varasalvest ilmutada. Materjali külluse ja leheruumi piiratuse tõttu on see üsnagi keeruline ülesanne. Teame juba ette, et suur hulk väärtuslikku infot sellest kogust jääb avaldamata, aga võibolla tuleme selle juurde tagasi kunagi hiljem. Sel korral kavatseme anda kogust pistelise ülevaate meie järgmistes lehtedes järjeloona.

Põgusaid põikeid suusaspordi ajalukku

Juba paguluse algaastail ilmus Saksamaal Augsburgis 1948.a. Julius Kanguri sulest väljaanne Eesti Sport, mille sissejuhatuses autor kutsus rahvuskaaslasi eesti vaimu spordi kaudu edasi kandma. Ta rõhutas, et kehaline kasvatus ja sport on ühtlasi enesekasvatuse vahendid, mis aitavad mitte ainult keha, vaid kogu isiksust kujundada. Keha hooletusse jätmine on ränk eksimus looduse vastu, millega võib kaasneda rahvaste ja riikide degradeerumine. On ju sport see, mille abil kasvatatakse tahet ja vastupidavust, aga ka nii vajalikke omadusi nagu julgus, kiirut, karskus ja osavus. Reeglina on sportlased nooruslikud, vastutustundlikud, ausad ning hoiavad kõrgel sõpruse ja rahu ideaale. Kas spordiliikumine on mõeldav ilma võistlusteta? Kindlasti mitte, sest just võistlused pakuvad midagi silmaga haaratavat mitte ainult võistlejaile, vaid ka pealtvaatajaile. See on põhjuseks, miks iga sportlane püüab võistlustel anda endast maksimumi. Füüsilised harjutused ja sport on ajalooliselt välja kasvanud enese alalhoiu instinktist ja teisalt ka liikumise naudingust. See aitab tõsta meeleolu ja enesetunnet. Sageli nõuab sport (eriti tänapäeval) võistlejailt erakordseid ohvreid ja eneseületamist, eelkõige aga raudset tervist ja tohutut tahtejõudu. Aegade jooksul on kõndimine, jooks, hüppamine jt. vaistlikud ning iseenesest-mõistetavad harjumused ja tavad teinud läbi pika arengu, misjärel nad on spordialadena maksvusele pääsenud. Üheks selliseks alaks on kujunenud suusatamine, mis on teinud läbi pika arengutee. Suusatamine tekkis loodusrahvaste vajadusest liikuda lumel. Arvatakse, et esimene suusalaua kasutuselevõtt võis aset leida juba ürgajal. Etnograafiliste uurimuste ja võrdleva keeleteaduse analüüsi põhjal arvab osa teadlasi, sh. ka Norra polaaruurija F. Nansen, et suuskade hälliks võiks olla Siberi, Baikali järve ja Altai mäestiku piirkond, mida asustasid kauges minevikus soome-ugri rahvad. On ka andmeid, et hiinlased ja kirgiisid kasutasid suuskade eelkäijaid juba 1200 aastat tagasi. Arheoloogiliste leidude põhjal peetakse suuskade eellasteks lumekingi, milliseid valmistati tavaliste jalavarjude laiendamise teel, et nii hõlbustada lumel liikumist. Kui soomeugrilased hakkasid siirduma läände, tõid nad kaasa ka suuskadel liikumise oskuse kui elu ühe lahutamatu koostisosa. Soome kaudu levis suusatamise oskus Skandinaaviasse, kus see aegade vältel edasi arenes, kuni jõuti juba tänapäevaseid suuski meenutavate lumelaudadeni. Suuskadest ja suusatamisest on juttu 1555.a. Roomas elanud Uppsala piiskopi raamatus „Historia de gentibus sptrionalibus”, milles kirjeldatakse skandinaavlaste liikumist ja jahipidamist suuskadel. Kuid suusatamisest räägitakse ka Soome eeposes „Kalevala”, kus huviline võib lugeda poeetilist kirjeldust Lemminkaineni suusajahist Hiiepõdrale. Suusatamine on leidnud oma koha ka norra folklooris jm. Norralased olid muide just need, kes 18. saj. algul moodustasid esimesed suusaväeosad; viimased osutusid lahingute jalaväelastest märksa edukamateks. Kaasaegsele suusaspordile pandi alus 19. saj. II poolel, kui suusasport tegi võidukäiku kogu Euroopas. 1880-ndail kandus see juba ka Põhja-Ameerikasse. Selle põhjuseks peetakse Fridtjof Nanseni ja tema viie kaaslase kuulsusrikast suusaretke läbi Gröönimaa. Nansen tunnistas hiljem, et ilma suuskadeta poleks ta kuigi kaugele jõudnud — löödult koju tagasi jõudnud või koguni haledalt surma saanud. 20. sajandi algaastail levis „suusalaudadel liuglemine” juba Jaapanisse, Uus-Meremaale ja Austraaliasse.

Suusaspordi arengust Eestis

Ajal, mil suusatamine tegi võidukäiku kogu Euroopas, oli eestlaste muistne suusakunst peaaegu täielikult kadunud ja unustusse vajunud. Arvatakse, et Eestisse jõudsid suusad uuesti 19. saj. lõpul Soomest. 1908. aastal kirjutas Postimees Nr. 53: „Suuskadel jooksmine tuleb meil rõõmustaval viisil enam ja enam tarvitusele. Ta on meie rahvale ammu tuttav olnud, aga viimasel ajal ununenud. Ka on sellekohased sõnad ja nimetused ununenud, kõneldakse koguni „lumekingadest” ja on ajasõna suksutama loodud, mis suuskadel jooksmist peab tähendama, tõepoolest aga täitsa midagi muud tähendab. Palun metsanurga mehi (Rõuges, Alutaguses), et nad nii lahked oleksid ja teataksid, mis sõnad neil asja kohta tarvitusel on (suust, suusk, suks, lumelaud); suuskade üksikute jagude nimetused ühes kirjeldusega (kannarihmad jne.); sõnad, mis suusa tegemisel tarvitusel (soone voolimine); kuidas nimetatakse suuskadel jooksmist ühe sõnaga jne.” Kuigi Postimehe palvele ei reageeritud, võttis suusatamine pühapäevaspordina järjest enam hoogu. Üliõpilaskonnas levis see sport vene üliõpilaste spordiseltsi „Kalev” ärgitusel, kuhu ka eestlasi kuulus. „Sport” korraldas ka teadaolevalt esimese suusavõistluse Eestis 1912. a. talvel.

Märkmed: