Kaugel need suvistepühad siis enam on. Need ilusad pühad, kus vanaste külas tüdrukud kobisid tagakambrist ära aita magama ja tõid noori kaskesi sisse. Ait oli ead lõhna otsast otsani täis, kohe kutsus uksele koputama. Ja kui õige mees juhtus õige ukse taha, tehti see uks aagist lahti kah. Pandi kähku uuesti kinni ja siis jäi ajalugu mõneks ajaks seisma. Noore kase lõhn ja kaks kuuma südant võtsid asjade käigu juhtimise üle ja kroonikasse ei kirjutatud sellest sõnagi. Mõnikord kirjutati kah, aga alles pool aastat iljem, kui neiu viguur salgamise võimataks tegi ja pulmade pidamisega kiire akkas. Sel ajal oli veel vahmiili korraldamise asjadel oma kindel järjekord. Pulmad peeti ikke enne varrusi, ükskõik kui pikk vai lühike nende vahe oli, külakohas neid kuid ega nädalisi liiga täpselt ei loetud.

No näed nüid, kuhu jutu kiskus. Vanainimese pea on nigu noor õpetamata obene – nigu ohjad lonti lased, nii ta uisapäisa minema tormab, ei ooli peremehe tahtmisest. Ma olen toimetajatelt küll ja küll manitseda saand, et kirjamehe mõttelõng ei tohi käia singa-songa nigu joodiku jalgratas, peab minema sirgelt ja püsima rööbastel nigu Talina tramvai. Ärman proovis mulle asja teaduslikult seletada ja ütles, et need paharetid, kes mind õigelt teelt kõrvale kisuvad, olla assotsiatsijoonid. Mõtlesin, et põrgu need sotsi-Atsid, mina olen Pätsu aegne mees ja sel ajal üteldi, et sots on sea sõimunimi. Õige eesti mees teab, mis räägib ja teeb, mis tahab.

Aga mida ma oma jutuga tegelikult ütelda tahtsin, see ikke meelde ei tule. Kratsisin kõrvatagust nii kaua, et Kata pani ka juba tähele ja torkas vahele, et vanamees, kae pääliskirja, siis saad ise kah aru. Ja tee ruttu, muidu ma pean praepanni ahju tagasi panema. Vai tahad jahtund lambakonti järada?

Vat sihukesed elulised asjad mõjuvad mõistusele ergutavalt. Kohe tuli meelde, et suvistepühade aegu meil suuskadega ei sõidetud, lasti vedruvankriga, nii et tee tolmas. Aga tänavaasta on siin küll ilma poolest sedasi, et pane vai lumelauad alla ja pea suviste asemel talistepühasi. Kalendrikevad on ammu käes, aga trussikukevadet pole kuskil. Irm tuleb peale, et ühel ommukul ärkad üles ja vaatad, et sirelil õielehed õieli, aga ärmatise kord peal. Kottitsaomanikel kah luugid puha kõvaste akende ees, mida sa siin suvistad. Ainuke ea asi on, et mustad kärpsed on puha surnult sündind, pole neilgi miskit pidu.

Kata kah jorises, et ei tea, mis selle ilmataadile sisse on läind, et sedasi jukerdab. Aga mulle tuli vaikselt sihuke mõte pähe, et ehk polegi taadi süi. Taat põeb ehk kevadist nohu ja kiusu täis eit narrib ilma. Ega ma seda Katale ütelda ei julend, see oleks võind perekonna privaattormi esile kutsuda. Aga teile ma tasakesi lausun küll, et arvestage seda võimalust.

Märkmed: