Vahetevahel, suure vee ajal, tuleb mõni mu akna alla murule peesitama.
Vähem näitavad end pesukarud (Prycyon lotor), kes pesitsevad bassini taguses tihnikus. Paar aastat tagasi oli tore vaadata kui üks hoolitsev ema akna all kasvava suure tamme juures oma kolmele pojakesele ronimist õpetas. Pesukaru kõige iseloomulikumad omadused on tema äärmiselt osavad esikäpad, näomask ja rõngastatud saba, mis on sagedased teemad Ameerika põlisrahvaste mütoloogiates.
Pesukaru on täheldatud oma intelligentsuse poolest. Loomade intelligentsust määratletakse nende ajurakkude arvu alusel. Aju jahvatatakse ja loetakse ajurakud mikroskoobiga ühes kuupsentimeetris, et arvestada palju neid on kogu kolbas. On leitud, et pesukarud on koertest intelligentsemad, umbes sama andekad kui mõned pärdikud. Uuringud näitavad ka, et pesukaru suudab ülesannete lahendust meeles pidada vähemalt kolm aastat. Pesukarude kõige kardetavamad vaenlased on alligaatorid. Nad on selle vaenu ära teeninud -- nendele meeldib maiustada alligaatorite munadega.
Pesukarudel on, nagu paljudel teistel loomadel, peenise luu (baculum) mis on umbes 10 cm pikk. Kuigi mehed peavad ilma selleta läbi ajama esineb see meie lähedaste sugulaste gorillade ja šimpanside peenistes.
Sõna opossum on laenatud ameerika pärismaalaste Powhatanide keelest. Looma kirjeldasid aastatel 1607–1611 John Smith ja William Strachey. Mõlemad mehed puutusid nendega kokku Virginia osariigi Jamestowni asulas, mida Smith aitas asutada ja kus Strachey oli selle esimeseks sekretäriks. Strachey kirjeldas opossumit kui "metsalist nii sea suuruses kui ka maitses", samas kui Smith kirjutas: "pea nagu siga ... saba nagu rott ... kassi suuruses."
Opossumid on kukkurloomad nagu kängurud. Pojad sünnivad seetõttu väga varases staadiumis. Kui nad on sündinud, peavad nad leidma tee kukrusse, et leida emme nisa.
Aruharva saan näha saarmast (Lontra canadensis). On eriline elamus kui näen ühte patseerimas paadisillal.
Saarma silmad ja kõrvad asuvad kõrgel pea kohal pinnal ujumiseks. Kolmas silmalaud ehk niktiteeriv membraan kaitseb silma ja laseb tal vee all näha. Vee all sulguvad ka ta kõrvad ja ninasõõrmed. Tavaliselt püüavad nad saaki hammastega, kuid kasutavad aeg-ajalt pöidlaid ja esikäppasid saagi haaramiseks ja manipuleerimiseks. Ta tugev saba moodustab kuni 40 protsenti saarma kogu keha pikkusest.
Kõige rohkem on aga mitmesuguseid linde. Nagu võib arvata lendab jõe kohal palju kalakotkaid (Pandion haliaetus). Valgeid iibiseid (Eudocimus albus) lendab ja pesitseb kallastel parvede kaupa. Roosad luitsnokk-iibised (Platalea leucorodia) on huvitavad. Päevast päeva võib jälgida kuidas nende värv muutub. Mida rohkem roosasid krevette nad söövad seda roosamaks nad muutuvad.
Käib aegajalt jõe ääres konnakarpe püüdmas ja tühjendab need paadisillal. Nüüd on paadisild kämblasuuruste konnakarpidega kaetud.
On muidugi ka palju väiksemaid linde, aga need pole sama huvitavad. Kotkaid on palju toredam vaadata kui kärbseid.
