Suvi on aeg, mil inimene peaks olema vaba kõigest tülikast tühjast-tähjast, sellest, mida ameeriklane nimetab „Mickey Mouse'iks“. Inimesel peab suvel olema võimalus end jäägitult pühendada oma hinge pühimale igatsusele. Sest suvi on ise loov aastaaeg, kus kõik loodus küpseb ja sümboliseerib inimlapse loovat tööd. Või vähemalt sellist tegevust, mis paneb südame laulma ja on vaba tarbetust „mikihiirest“.

See meenus mulle, kui lugesin lehest, et Canterbury uueks peapiiskopiks ehk teisisõnu anglikani kiriku peaks on nimetatud Rowan Williams, kes võitleb halastamatult Miki-Hiire ja tema looja Walt Disney „impeeriumi“ vastu. Peapiiskop Williamsi käsitlus Miki Hiirest on niisiis risti vastupidine ameeriklase arusaamale. Meile tähendab „mikihiir“ tüütut, kuigi tarvilikku tegevust („Let's get the Mickey Mouse first!“); temale aga — „laste hingeelu varaküpset seksualiseerimist ja korruptsiooni“. Kas oleksid need miljonid, kes igal aastal Disneylandi külastavad, sellega nõus, kui Disney filmid kirikuvande alla pandaks?

Ei. Ma kuulun ilmsesti selliste suvekummardajate hulka, kes kolivad suvepuhkuseks onupoja tallu, et heina teha või puid lõhkuda või vähemalt, nagu vana hea K.A. Hindrey, Pühajärvel rahus kala õngitseda. Või nagu see eesti sõudesportlane (nime enam ei mäleta), kes omal ajal kirjutas raamatu „Süstal ümber Eesti“. Ta oli tõepoolest meie vabariigile selle järvi ja jõgesid kasutades oma süstal „ringi peale teinud“.

Loova suve kasutamise etaloniks tuleb küll vist pidada Karl Ristikivi, kes oma viimase 30 eluaasta jooksul kirjutas peaaegu romaani aastas ja alati suvel. Sest kirjastaja Bernard Kangro nõudis käsikirja alati sügiseks. Meenub veel, et Eesti Vabriigi kolmas põhiseadus valmis peamiselt 1937.a. suvel. Endal säilib mu mälestuses noorkotkaste Harju maleva „laagrikorraldaja“ erimärk suvest, kui olin 14-aastane, ja 18-aastaselt organiseeritud suveorkester, mis tegi nädalalõppudel südilt tantsumuusikat Loksa rahvamajas.

Kuid kuidas saab vestelda suvest peatumata korraks ka Oskar Lutsu „Suvel“, mis käsitleb kõige loovamat perioodi Joosep Tootsi curriculum vitae's! Too suvi, mil Toots naasis koju Ülesoole Venemaalt, mõisavalitseja ametist, esitab talle kahekordse, tõsise väljakutse, millele ta ei saa enam vastata pööraste tempudega nagu eelnenud osas „Kevades“. Ei. Rajal ehitatakse moodsat uut elumaja ehk „häärberit“ ja Raja peretütre Teele poole kaldub Joosepi igatsev pilk. Ent Ülesool pole juttugi häärberist; laudad vajuvad kokku ja loomad upuvad sõnnikusse. Ülesoo perepojal ei ole mõtetki unistada Raja peretütrest. Vähemalt nii arvab ja kardab Toots.

Kuid siis teeb Toots mehise otsuse: häärberid häärberiks, aga Ülesoole tuleb ehitada moodsad kivist karjaluadad. Toots otsekui ütleks meie päevade ameeriklasena, et kõigepealt teeme ära selle tülika „mikihiire“ („Let's get the Mickey Mouse first!“) ja ehitame talupidamisele reaalse aluse — laudad. Siis on aeg häärberile mõelda.

Ja ennäe! Uskumatu õnn, aga Teele kukub talle ise sülle.

Lutsu „Suvi“ on omamoodi hümn loovale tööle ja armastusele. See jagab tunnustust ka „mikihiirele“ kui olulisele osale inimese loomeprotsessist.

Märkmed: