Oleme mõlemad kaitsnud oma rahvuse au ruudulisel laual — malemaailmameister Garry Kasparov ja mina. Maletajatena on meie karjäärides muidugi väike erinevus. Garry vallutas maailmameistri tiitli 1985; mina mängisin maha Ameerika Hääle ainsa võidushansi ringhäälingute vahelisel turniiril Münchenis 1957. Aga meil on ka mõningaid lunastavaid ühisjooni, nt. arusaamine sellest, mis on õieti käimas Iraagis.

Naasen selle teema juurde minuti-paari pärast; enne ainult paar sõna Müncheni turniirist. See ei olnud mitte too kuulus kord, kus Paul Keres käis Münchenis jõudu katsumas selle maailma suurtega nagu Evans, Najdorf jt., vaid meie oma väike kohalik turniir Münchenis töötavate raadiojaamade vahel. Nendeks olid Suddeutsche Rundfunk, Radio Liberty (RL), Radio Free Europa (RFE) ja Voice of America — kõik peale viimase tuntud oma fanaatiliste maletajate poolest.

Suddeutsche Rundfunkis mängis nt. meie omaaegne imelaps Hubert Aumere tollal mitte ainult esimest viiulit sümfooniaorkestris, vaid ka esimesel laual nende malemeeskonnas. (Vabandust: võistkonnas — üks nende võistlejaist oli sarmikas daam.) RL-i võistkonna enamik koosnes venelastest; RFE oma peamiselt serblastest, ja igaüks teab, et male on nendele rahvastele auasi, kui mitte isegi elu- või surmaküsimus. Ameerika Häält esindasime meie: lätlane Valdis Krejcbergs, mina ja kaks ameeriklast, kelle nimed olen unustanud. Mängisin neljandal laual ja mu vastaseks viimases raundis oli Rundfunki sarmikas daam. Aga see ei olnud tema naiselik ilu, mis mu hukatuse põhjustas, vaid äkiline atakk amatööridele hästi tuntud nõiavõimust — malepimedusest. Käisin torni, mis võimaldanuks mul teise torni kaitsel vastase lipu ära võtta, jumal-teab kuhu, igatahes mitte õigele ruudule.

Niisiis ei saa ma kuidagi lugeda edukust malemängu alal oma ühistunnuseks Garry Kasparoviga. Aga vaadakem, kuidas on lugu Garry vaadetega maailmapoliitilisele hetkeseisule — peaaegu igale neist võin kahe käega alla kirjutada: „Euroopa ja tema rahvad on (kaasosalised) selles sõjas, ükskõik, kas nad tunnistavad seda või mitte.“

„Mul ei ole mingit kahtlust, et meil tuleb Euroopas arvestada arvukamate terrorirünnakutega, lähtudes sellest, kui nõrgaks peavad terroristid Euroopa juhtkonda.“

„Kui me tahame islamimaailma veenda demokraatia mudeli paremuses, tuleb meil teostada põhjalik juurdlus kõigi (Lääne) kuritarvituste kohta ja kõik tulemused avalikustada. Aga see käib mitte üksnes selle kohta, mis toimub Iraagi vanglais (nagu Abu Ghraig), vaid ka selle kohta, mis toimub (New Yorgis) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni luksuslikult möbleeritud bürooruumides (nagu ÜRO naftaskandaal).“

Islamimaailm on Lääne juhtidele õigustatult vihane, nendib Kasparov, kuid mitte sellepärast, et need tahavad moslemitele peale suruda lääne demokraatiat, vaid seepärast, et nad soosivad araablaste endi korrumpeerunud ja vihatud juhte. Mida enam soosingut need (vihatud juhid) USA-lt ja Euroopalt saavad, seda enam nende oma rahvad neid vihkavad, kirjutab malemaailmameister.

Araabiamaailm ei näi ka olevat eriti häiritud sellest hävitustööst, mida muhameedlikus Tshetsheenias on teinud Vladimir Putini valitsus juba aastaid. Kasparov võrdleb Vene terrorit Kaukaasias ameerika vangivalvurite omavoliga Abu Ghraibi vanglas ja märgib kuivalt: „Kogu Tshetsheenia on üksainus suur Abu Ghraib.“ Märkimisväärselt mõnede vaatlejate hinnangul ei võta Iraagi rahvas ise Abu Ghraibi sugugi nii tõsiselt kui lääne meedia. Briti auväärne ajakiri The Economist raporteerib näiteks Londonist, et iraaklased ei ole kaugeltki nii ärritatud kui ameeriklased ja eurooplased, vaid on tegelikult „mõnevõrra hämmeldunud“ selle üle, et see episood on meid siin Läänes nii hullusti põrutanud.

Jah, alanud suvi ei ole olnud eriti rikas positiivsete sõnumite poolest. Seetõttu on sellised soliidsed tähelepanekud nagu The Economisti ja Kasparovi omad teretulnud vahelduseks.

Esmajoones võib Kasparovi seisukohtadest (mis ilmusid Wall Street Journal'is 19.mail) välja noppida tema rangelt kriitilise hinnangu Euroopa juhtidele. Euroopa sõjavastased poliitikud, keda ameerika liberaalid jumaldavad, lihtsalt ei tea, mis on neile otsa sõitnud. Nad ei tea, nagu Kasparov ütleb, „et nad on sõjas“.

Märkmed: