Kuid ükskõik, kas usspea-kala, mokassiin-madu või lääneniiluse moskiito — nende kõigi edasitungi lõunast põhja poole on idakaldal kardetud —, miski ei saa ära võtta mu kauneimaid õngemehe mälestusi. Tõele au andes ei olegi ma oma kõige uhkemat püüki välja tõmmanud Delaware’ist (mille kaldal meie pere on suvitanud 42 aastat), vaid Läänemere vetest Stockholmi eelses arhipelaagis, mida rootslased nimetavad „skaergardeniks“ (häälda shaergoorden). Meeldejäävaim neist on üks päikesetõusuaegne ahvenapüük, kus söödaks kasutasime eelmisel õhtul rannaveest püütud viidikamaime. Peaaegu iga õngeheit andis saaki — ilusaid suuri, turjakaid ahvenaid. Ja ka oma suurima trofee — ligi kolme jala pikkuse havi — püüdsin ühe skaer’i kaldaroostiku servalt. Muidugi ei saanud see võistelda tolle legendaarse „kõige suuremaga, kes ära pääsis“. See oli juba mu kõige varasema kalurikarjääri ajal, lapsepõlves, Loksa jõel.
Loksa jõgi on ametlikult tuntud Valgejõe nime all, ehkki seda nime kohalik rahvas ei kasuta. Olin õngespordist nakatatud alates neljandast eluaastast. Enne linnakooli minekut oli mu varustuseks omatehtud ritv, mis koosnes kergest männivibalikust ja tippnõtkest kadakaoksast, ning muidugi nöör, kork, tina ja õng. Pillirooritva ja rulle me tollal ei tundnud. Ühel pilvealusel pühapäeval heitsin õnge ja ootasin „näkkamist“ ühe sügavama haua kohal, kui järsku tundsin ritva otsekui käest kistavat ja püüdsin õnge välja tõmmata. Veepinnani jõudis mingi suur, vintsklev kogu ja see oli ainus, mida nägin. Siis kärgatas kõu ja hakkas vihma valama. Ridva kadakane tipposa oli murdunud, õng läinud ja peene roositraadi jupp, mida kasutasin jõhvi asemel, oli keskelt pooleks hammustatud. See oli kindlasti haug. Ma usun ka, et see oli „too kõige suurem, kes ära pääsis“.
See küsimus häirib mind siiani, sest kusagilt ei ole ma leidnud tema pilti. Ta näeb ehk kõige rohkem säina moodi valja, aga teisest küljest võibolla ka nagu turb. („turb, turva“ — sõnastiku järgi leuciscus cephalus’ ). Maette oli Loksa jões rohkesti ja neid oli kerge püüda (eriti tükikese teevorstiga), kuid see oli poisikeste sport. Kui olime veel peamiselt viidikapüüdjad, pakkus ühe kahejala-pikkuse maeti väljatõmbamine suurt rõõmu ja uhkust. Aga kahjuks tuleb tunnistada, et tal oli kergelt nagu solgi maik ja perenaised ei olnud temast kuigi vaimustatud.
Olen nüüd vaimus valmis aktsepteerima, et ma kunagi ei saa teada, mis on maeti õige nimi, ükskõik kas eesti või ladina keeles. Tröösti ei paku ka mu poja meelisraamat „Mageveekaluri piibel“ (The Freshwater Fisherman’s Bible), sest paistab, et seda kala Ameerikas ei olegi. Kuid poja „piibel“ on vähemalt temale teinud suure teene: toonud talle kooli ajal väga hea hinnangu inglise keeles. Kui õpetaja temalt kord küsis, et mis klassikuid ta on lugenud, vastas ta tõemeeli: „The Freshwater Fisherman’s Bible“.
Leht kirjutab, et üheks vähestest relvadest, mida võib kasutada ussipeaga kala vastu, on senisest rangem impordikontroll, sest see isend näib olevat Potomacisse jõudnud Aasiast.
Ahh, andke mulle tagasi mu Loksa jõgi —, isegi kasvõi koos oma vaeste põlatud „maettidega“!