Mina kui hea vana skaut (skaut on looduse ja loomade sõber ja kaitsja) peaksin olema keskkondlaste poolt, kuid samas nõuab skaudi järgukatse ka oskusi tule tõrjumiseks. Nii salga- kui rühmajuhina olen loendamatuid kordi oma poistega läbi võtnud tuleohu tõrjumise meetmeid, eriti seoses lõkkeplatsi hooldega, ja mul on raske kujutella, et Kalifornia metsapalanguid saaks vältida ilma puudest paljaks raiutud ligipääsuteede või tõkkevöönditeta. On elementaarne tõde, et tuld tõkestab ainult mittesüttiv materjal voi süttiva materjali kõrvaldamine.
Parimaks näiteks laagris on tuleaseme korralik ettevalmistus lõkkeplatsil. Selleks tuleb tuleaseme ümber kaevata madal kraav, mille seinteks peab olema mittesüttiv aine — kas liiv, muld või savi. Olen näinud, kuidas tuli võib salaja hiilida lõkkest välja mööda rohukamara all peituvat kuiva samblakihti ja süüdata põlema eemal seisva kuivanud puu. Tuleaset piirav kraav aitab hõlpsasti sedastada, kas sellist ohtlikku kihti on või mitte.
Tulega on mul aga seotud ka loendamatu hulk kauneid mälestusi poisikesepõlvest.
Oli aeg, kus „meeste mängud“ (olime siis 8—9 aastased) nõudsid tuletegemist praktiliselt igas elu stsenaariumis. Tegime tuld jõe, järve või mere ääres, vahel ka väikesel jõesaarel, samuti metsaheinamail, kus kari sõi — lühidalt: igal pool, kuhu meil vähegi asja oli. Ja asja oli mitmesugust. Tulel võis näiteks hargi otsas küpsetada värskelt püütud kala. Paraku hakkasid meile tollal õnge peamiselt viidikad (kohalikus keeles „salakad“) ja neist ei pidanud me lugu. Ahven oli teine asi, kuid hakkas õnge vaid mõnel harval õnnehetkel.
Vägisi meenub üks kummaline kuju Oskar Lutsu jutustusest „Inderlin“. Seal on üks naine, kes kogu aeg käib oma mehele peale, et see teeks tuld: „Tee tuld, Paul! Tee tuld! Paul, miks sa tuld ei tee?“ kõlab läbi jutustuse nagu refrään. Tegu on sõjajärgse, aeglaselt Venemaalt kodumaa poole liikuva repatrieeritud eestlaste grupiga. Ühel või teisel põhjusel on sel naisel kogu reisi vältel vaja kuuma vett, sellest siis ka see „Tee tuld, Paul, tee tuld!“. Mulle tundub see mantra hästi sobivat lipukirjaks meie karjapoisi-aastatele. „Lähme jõesaarele“ tähendas meile siis sama kui „Lähme teeme jõesaarel tuld“.
Tuletegemine ei ole alati sugugi nii lihtne nagu tolles naljafilmis, kus Stan Laurel hoiab põlevat tikku kaminasuul lootuses, et see süütab põlema kaminas lamava jämeda noti. Lõke tuleb üles ehitada teaduslikult: kõige alla süüteks peen oksarisu, siis tüsedamad kuivad oksad ja lõpuks halud. Vihmase ilmaga tuleb süüteks kasutada kasetohtu, siis on lõkke süttimine sada protsenti garanteeritud. Selle skauditarkuse õppis mu poeg Jürg ära juba koolieelikuna ja sestsaadik on ta olnud meie perekonna eksimatu lõkkemeister ehk, nagu ütleb ta õde Triinu, püromaan.
Kui mu tütrepoeg Mattias kuue-aastasena koos ema Triinu ja sõbra Louiga oli meil külas me metsakodus Delaware'i ääres, panin tähele, et poisid olid otse võlutud väikesest lõkkest meie „hibachil“. Vorstikeste küpsetamise asemel meeldis neile sütel pulgakesi põletada ja neile peale puhuda. Väikemehed olid pettunud, kui vorstid valmis said ja lõke kustus. Mattias läks ja otsis õue pealt väikese kuiva männiokka-tuti ja tõi selle minule harda palvega: „Tee tuld, vanaisa!"
Nali kõrvale, kuid inimene peab õppima tulega ümber käima juba maast-madalast. See oleks üks moodus metsapalanguid vähendada.